2010 Juulini - Ajastus ja tunnetus

Ostetud raamatud:
Milvi Martina Piir - Liblikad janus
Käbi Laretei - Kuhu kadus kõik see armastus?
Tove Jansson - Suveraamat 
Aita Kivi - 17 avameelset naist
Truman Capote -  Suvine merereis
Graham Greene - Lootusetu juhtum
John Steinbeck - Vihakobarad
… ja võibolla midagi veel …

Loetud raamatud:
Jan Kaus - Hetk
Käbi Laretei - Kuhu kadus kõik see armastus?
Tove Jansson - Suveraamat 
Georges Perec - Asjad
Ingmar Bergman -  Stseenid ühest abielust
Stieg Larsson - Lohetätoveeringuga tüdruk

Raamatuid tuleb lugeda õigel ajal. See on kogu moraal. Ma olen siin korduvalt imestanud, et kuidas on võimalik, et ma mingi raamatuni pole jõudnud või kuidas on imelik lugeda midagi aastakümneid hiljem, saades aru, et sisu on hämmastavalt kaasaegne. Seletus, liiga kokkuvõtlikult, on lihtne. Raamatud tulevad siis, kui nad on määratud tulema. Siis kui sa oled nende jaoks valmis, sest nemad on sinu jaoks kannatlikult alati valmis, aga sina nende jaoks mitte.

Mul on kümneid lugemata raamautuid riiulis, millest mõned on eksperimendikorras ostetud, mõned on üldisest populaarsusest kantud, mõned on niisama, kuskilt saadud. Nende kümnete hulgas on kümmekond, mille kohta võib öelda, et need on pärlid kirjanduses. “Sada aastat üksildust” näiteks, aga ma pole seda ikka lugema hakanud. Aeg ei ole küps olnud. Võib küll arvata, et seda või teist võib lugeda iga kell. Samas sääraseid hetki olen ma kasutanud pigem mõne loetud raamatu uuesti lugemiseks. Iga kell. Iga kell võib võtta “Parim päev banaanikala püügiks” ette, või võtta Graham Greene “Armastusloo lõpp”. Sellised lühikesed pigem, teadki ette, mis juhtub, ega kandu ära sellest, et tegelikult pole praegu vaja midagi konkreetset lugeda, on lihtsalt kindla peale minek. Aga lugemata raamatutega nii ei saa, lugemata raamat peab sulle andma elamuse, paugu tegelikult, mitte elamuse. Alati see ei õnnestu, vahel loed vägisi ikkagi lõpuni, aga ei saa ja tead, et valesti polnud mitte raamat või kirjaviis või need 20 trükiviga uue värske kirjastuse värske väljaande värskes toimetamises. Tegemist on vale ajaga. 

Ma olen nõus ootama mitu aastat, enne kui ma õige raamatu kätte võtan. Ta võib mu ees olla ja ta võib mu voodi kõrval olla ja ma võin teda rahuliku rõõmuga vaadata, aga ma ei tee teda lahti ega hakka proovima. Proovimise pärast. Kõik on tunnetuse küsimus, ei ole vaja vägisi elada, seada eesmärke ja neist kinni pidada selle pärast, et eesmärk ju oli. Veri väljas ja higi otsaees. Tunnetus on asja alus, tunnetus võib kaduda ja hägustuda, kui sedasi käituda. Ma ei räägigi siin pettumusest, mis võib kaasneda, ma räägin rahust, mida tuleb säilitada. Rapsimine ja tõmblemine ainult tekitavad rohkem rapsimist ja tõmblemist. 

Ma ei ole aasta algusest siiani suurt midagi lugenud. Oma arvates, kuigi nimekirja täiendades tundus seal ühtteist ikka olevat. Tove Janssoni “Suveraamat” oli väike omas momendis ja suvine saareidüll, oma pingete ja oma asjadega. Ma lugesin selle läbi kiirelt ja leidsin, et kõik oli paigas. Vorm, lava, seade. Mis saabki ühe saareelu juures loetamatut olla. Minu austus Tove Janssoni vastu kasvas, algas kõik tema reisiraamatust, milles reisimist minu mäletamist mööda eriit polnudki. Lugemise hetkel oli selles mu jaoks kõigest mõni lehekülg ehedust, mida ma ei osanud oodata. Nüüdseks on Tovest lugupidamine edasi liikunud ja suvine saar tegi selle veel suuremaks. Näete, muumidest ma ei räägi üldse.

Käbi Laretei “Kuhu kadus kõik see armastus” on dokumentaalfilm. Ka põhjamaine, täis muusikat, kino ja armastust. Ma lugesin selle läbi kusagil jaanuaris-veebruaris, kui ma ei eksi. Väga õrn raamat.

Bergmani, kes eelmainutud dokumentaalis mängib ühte peaosatäitjat, võtsin ma kordussaatena ette alles paar nädalat tagasi. Oli selline kindla peale ülelugemine õigel hetkel ja raamatuks “Stseenid ühest abielust”. Kui ta tõesti kirjutas selle nii nagu järelsõnas väideti, arendades oma osatäitjaid poolkogemata, või ise nende elus äkki sees olles ja neid väga tõsiselt võttes, siis ma imetlen seda, aga mul on seda raske uskuda. Liiga otse elust, liiga ajatu. Liiga päris. See oli siis näidend, ka ametlikult.

Katsed millegi mittepõhjamaisega end siduda on sel poolaastal lootusetult luhta läinud ja viimane, paari päeva tagune raamat, oli “Lohetätoveeringuga tüdruk”. Ma oleks ju võinud seda lugeda aasta tagasi, kui see oli olemas, saadaval igal pool, aga millegipärast ei olnud seda vaja. Ma ei kahelnud kunagi, et ma seda loen, aga ma ei kiirustanud. Nüüd on see tehtud, paratamatus ja võimalus leidsid end hommikul koos voodist. Muidugi võtan ma nüüd teised osad ka ette. Mulle meeldib kõige rohkem, kui ma ei tea, mida ma ootan, aga läbielatu vastab mu ootustele või ma suudan leida, mis selles kõiges minu jaoks õige oli. Samamoodi selgelt skandinaavia raamat just nende elementidega, mida üks eesti õigete juurteta ja laevata viiking naudib. Saared, meri, tuttavate äärmustega kliima, tuttavlikud inimesed. Vallutamas vallutamatuid olukord, maid ja inimesi. Sõnad said nüüd suuremad kui elu. Läks kiiresti, aga mitte nii kiiresti, et kahju hakkaks, et läbi saab. Oli lihtne, aga mitte halvas mõttes. See oli korralik töö ja õigel ajal.

Lugemisaasta on poole peal ja kaugemalgi veel, aga ma olen vähem lugenud kui eelmisel aastal mõnikord ühe kuu jooksul. Alguses see pani natuke kripeldama, et miks nii, miks nüüd, kus kõik loevad, pean mina mitte lugema. Või miks nad seda aasta varem ei võinud teha. Aga kui ma mõtlesin veidi selle padulugemise peale, siis seda ei saa inimesele peale suruda. Kui on vaja, siis loed öödpäevad jutti, hoolimata üleriigilistest kultuurprogrammidest. Kui ei ole, siis seisavad su 50 raamatut ilusti riiulis ka edaspidi ja sa võid mõne kätte võtta, milllal soovid. Selle pärast ma ei muretse, mul oli oma lugemisaasta ära, õigel ajal ja õigetel põhjustel. Õige tunnetusega.