2010 Juulini - Ajastus ja tunnetus

Ostetud raamatud:
Milvi Martina Piir - Liblikad janus
Käbi Laretei - Kuhu kadus kõik see armastus?
Tove Jansson - Suveraamat 
Aita Kivi - 17 avameelset naist
Truman Capote -  Suvine merereis
Graham Greene - Lootusetu juhtum
John Steinbeck - Vihakobarad
… ja võibolla midagi veel …

Loetud raamatud:
Jan Kaus - Hetk
Käbi Laretei - Kuhu kadus kõik see armastus?
Tove Jansson - Suveraamat 
Georges Perec - Asjad
Ingmar Bergman -  Stseenid ühest abielust
Stieg Larsson - Lohetätoveeringuga tüdruk

Raamatuid tuleb lugeda õigel ajal. See on kogu moraal. Ma olen siin korduvalt imestanud, et kuidas on võimalik, et ma mingi raamatuni pole jõudnud või kuidas on imelik lugeda midagi aastakümneid hiljem, saades aru, et sisu on hämmastavalt kaasaegne. Seletus, liiga kokkuvõtlikult, on lihtne. Raamatud tulevad siis, kui nad on määratud tulema. Siis kui sa oled nende jaoks valmis, sest nemad on sinu jaoks kannatlikult alati valmis, aga sina nende jaoks mitte.

Mul on kümneid lugemata raamautuid riiulis, millest mõned on eksperimendikorras ostetud, mõned on üldisest populaarsusest kantud, mõned on niisama, kuskilt saadud. Nende kümnete hulgas on kümmekond, mille kohta võib öelda, et need on pärlid kirjanduses. “Sada aastat üksildust” näiteks, aga ma pole seda ikka lugema hakanud. Aeg ei ole küps olnud. Võib küll arvata, et seda või teist võib lugeda iga kell. Samas sääraseid hetki olen ma kasutanud pigem mõne loetud raamatu uuesti lugemiseks. Iga kell. Iga kell võib võtta “Parim päev banaanikala püügiks” ette, või võtta Graham Greene “Armastusloo lõpp”. Sellised lühikesed pigem, teadki ette, mis juhtub, ega kandu ära sellest, et tegelikult pole praegu vaja midagi konkreetset lugeda, on lihtsalt kindla peale minek. Aga lugemata raamatutega nii ei saa, lugemata raamat peab sulle andma elamuse, paugu tegelikult, mitte elamuse. Alati see ei õnnestu, vahel loed vägisi ikkagi lõpuni, aga ei saa ja tead, et valesti polnud mitte raamat või kirjaviis või need 20 trükiviga uue värske kirjastuse värske väljaande värskes toimetamises. Tegemist on vale ajaga. 

Ma olen nõus ootama mitu aastat, enne kui ma õige raamatu kätte võtan. Ta võib mu ees olla ja ta võib mu voodi kõrval olla ja ma võin teda rahuliku rõõmuga vaadata, aga ma ei tee teda lahti ega hakka proovima. Proovimise pärast. Kõik on tunnetuse küsimus, ei ole vaja vägisi elada, seada eesmärke ja neist kinni pidada selle pärast, et eesmärk ju oli. Veri väljas ja higi otsaees. Tunnetus on asja alus, tunnetus võib kaduda ja hägustuda, kui sedasi käituda. Ma ei räägigi siin pettumusest, mis võib kaasneda, ma räägin rahust, mida tuleb säilitada. Rapsimine ja tõmblemine ainult tekitavad rohkem rapsimist ja tõmblemist. 

Ma ei ole aasta algusest siiani suurt midagi lugenud. Oma arvates, kuigi nimekirja täiendades tundus seal ühtteist ikka olevat. Tove Janssoni “Suveraamat” oli väike omas momendis ja suvine saareidüll, oma pingete ja oma asjadega. Ma lugesin selle läbi kiirelt ja leidsin, et kõik oli paigas. Vorm, lava, seade. Mis saabki ühe saareelu juures loetamatut olla. Minu austus Tove Janssoni vastu kasvas, algas kõik tema reisiraamatust, milles reisimist minu mäletamist mööda eriit polnudki. Lugemise hetkel oli selles mu jaoks kõigest mõni lehekülg ehedust, mida ma ei osanud oodata. Nüüdseks on Tovest lugupidamine edasi liikunud ja suvine saar tegi selle veel suuremaks. Näete, muumidest ma ei räägi üldse.

Käbi Laretei “Kuhu kadus kõik see armastus” on dokumentaalfilm. Ka põhjamaine, täis muusikat, kino ja armastust. Ma lugesin selle läbi kusagil jaanuaris-veebruaris, kui ma ei eksi. Väga õrn raamat.

Bergmani, kes eelmainutud dokumentaalis mängib ühte peaosatäitjat, võtsin ma kordussaatena ette alles paar nädalat tagasi. Oli selline kindla peale ülelugemine õigel hetkel ja raamatuks “Stseenid ühest abielust”. Kui ta tõesti kirjutas selle nii nagu järelsõnas väideti, arendades oma osatäitjaid poolkogemata, või ise nende elus äkki sees olles ja neid väga tõsiselt võttes, siis ma imetlen seda, aga mul on seda raske uskuda. Liiga otse elust, liiga ajatu. Liiga päris. See oli siis näidend, ka ametlikult.

Katsed millegi mittepõhjamaisega end siduda on sel poolaastal lootusetult luhta läinud ja viimane, paari päeva tagune raamat, oli “Lohetätoveeringuga tüdruk”. Ma oleks ju võinud seda lugeda aasta tagasi, kui see oli olemas, saadaval igal pool, aga millegipärast ei olnud seda vaja. Ma ei kahelnud kunagi, et ma seda loen, aga ma ei kiirustanud. Nüüd on see tehtud, paratamatus ja võimalus leidsid end hommikul koos voodist. Muidugi võtan ma nüüd teised osad ka ette. Mulle meeldib kõige rohkem, kui ma ei tea, mida ma ootan, aga läbielatu vastab mu ootustele või ma suudan leida, mis selles kõiges minu jaoks õige oli. Samamoodi selgelt skandinaavia raamat just nende elementidega, mida üks eesti õigete juurteta ja laevata viiking naudib. Saared, meri, tuttavate äärmustega kliima, tuttavlikud inimesed. Vallutamas vallutamatuid olukord, maid ja inimesi. Sõnad said nüüd suuremad kui elu. Läks kiiresti, aga mitte nii kiiresti, et kahju hakkaks, et läbi saab. Oli lihtne, aga mitte halvas mõttes. See oli korralik töö ja õigel ajal.

Lugemisaasta on poole peal ja kaugemalgi veel, aga ma olen vähem lugenud kui eelmisel aastal mõnikord ühe kuu jooksul. Alguses see pani natuke kripeldama, et miks nii, miks nüüd, kus kõik loevad, pean mina mitte lugema. Või miks nad seda aasta varem ei võinud teha. Aga kui ma mõtlesin veidi selle padulugemise peale, siis seda ei saa inimesele peale suruda. Kui on vaja, siis loed öödpäevad jutti, hoolimata üleriigilistest kultuurprogrammidest. Kui ei ole, siis seisavad su 50 raamatut ilusti riiulis ka edaspidi ja sa võid mõne kätte võtta, milllal soovid. Selle pärast ma ei muretse, mul oli oma lugemisaasta ära, õigel ajal ja õigetel põhjustel. Õige tunnetusega.

2009 Detsember - Puder, kapsad ja koopiad

Ostetud raamatud
Nick Hornby - Shakespeare Wrote For Money
Julie Orringer - How to Breathe Under Water
Hugh MacLeod - Ignore Everybody
Haruki Murakami - Kafka on the shore
Jan Kaus - Hetk
Paul Auster - Oraakli öö
Thomas Mann - Võlumägi 1 & 2
Siri Hustvedt - The Sorrows of an American
Ian McEwan - On Chesil Beach
Stephen Clarke - Omadega sees ehk MERDE 2

Loetud raamatud
Hugh MacLeod - Ignore Everybody
Paul Auster - Oraakli öö
Vladimir Nabokov - Räägi, mälu
Nick Hornby - Shakespeare Wrote For Money

Tegelikult ma vist olen ostetud raamatutega veidi sohki teinud. Tehniliselt ma ei ostnud neid kõik ikkagi sel kuul. Kumb on ost, kas Amazoni tellimuse esitamine või raamatu kättesaamine. Mul on teatav segadus, ma tahaks öelda, et esimene, aga ma ei saa ju enne öelda, et ma olen raamatu saanud, kui ma pole teda kätte saanud. Kogustest ma parem ei räägi, mu vabandus või rõõm antud koguste üle on, see, et mul olid mõned kinkekaardid vaja ära kulutada. Tulemuseks on nimikiri, mis on aukartustäratav mitte ainult pikkuse vaid ka ruumala poolest.

Sissejuhatus sissejuhatuseks, aga nüüd asja juurde. Alates eelmise aasta jaanuarist olen ma tahtnud ausalt lagedale tulla ülestunnistusega, et formaat on maha pandud Nick Hornby kolumnist ajakirjale The Believer. Eks ma olin vaadanud igasugu raamatublogisid eestis ja mujal ja mis seal salata, ääretult igav on lugeda 1 sissekanne per raamat. Pidi olema mingi parem võimalus, isegi kui tundub, et hoo, näed keegi pani oma mõne lemmikuga nimekirja üles, siis sellest on vähe. Sest sa ei viitsi tagasi tulla ja vaadata, kas ta on seda täiendanud. Samamoodi, kui keegi kirjutab ühest raamatust korraga, siis sama subjektiivset arvamust võib lugeda ajalehest. Puudub taustsüsteem. Seega, kui minna subjektiivseks, siis juba korraliku pauguga. Isegi ebaoriginaalselt. Raamatutest kirjutamine on üldse ääretult … ma tahaks öelda tänamatu, kuigi ma mõtlen nohiklik. Tühi töö. See ei loo midagi kestvat maailma juurde. See on nagu filmidest filmi tegemine. Tee parem oma film, mitte ära lõika kokku juppe teiste parimatest paladest. Miksijad DJ-d pole kunagi tõeliselt originaalse heli autorid. Lihtne on kirjutatud sõnad panna filmide ja muusikaga samasse patta. Miks ma kunagi ei räägi ehtekunstist või maalimisest?

Muidugi, härra Hornby on vaimukam, naljakam, lõbusam, targem, vanem, loeb absoluutselt teisi raamatuid. Tihtipeale ei teadnud ma tema kuu aja raamatutest isegi ühtegi autorit. Seetõttu, katvus on erinev. Erinev on ka see, et ma üritan järele tõmmata lugemata klassikaga, tema seda ei tee. Nende kolme-nelja aasta jookslu oli tema klassika vaid korraks üks Dickens, mis viis mind otsuseni osta endale ka David Copperfield. Selle lugemiseni, nagu te võite aru saada, ma pole veel jõudnud. Rääkides veel mõjutustest, siis käesoleva kuu How to Breathe Under Water on samuti tema kiidetud ja mul on selle osas mõnevõrra suuremad ootused kui reaalsus tuua võib. Need nimetatud ja lisaks veel üks, ongi kõik, mis ma olen kuulda võtnud. Seega suures plaanis pole ma ennast mõjutada lasknud, ma pole läinud ja ostnud kõiki ta loetud raamatuid ja nõrisenud ilast, kleepinud tema plakateid seina peale ega teinud tema raamatutest ühtegi nädalavahetuse maratoni, kus ma vaatan High Fidelity alla ja loen About a Boy peale. Igatahes, inglaseks ei kopeerita ennast, inglaseks sünnitakse. Kogu mu jutt hakkab kõlama nagu vabanduse vabandus, koopia koopia, aga mis siis. Mul on veel asju öelda.

Asi on selles, et Hornby ise ja ta raamatud käisid minu jaoks mõni aasta tagasi alla. Okei, mitte alla, aga mu peeker sai täis. Ma lugesin ja vaatasin ja lugesin uuesti High Fidelity’t ja see tõepoolest oli tipp. Teised raamatud polnud päris need. Selleks ajaks kui About a boy film kinno jõudis, olin mina juba kadunud. Loomulikult mul oli selge soov Hugh Grantiga kokku kolida ja temaga lapsi saada, khm, või adopteerida, kasvõi lisades sinna selle koleda ema ja tõsiselt häiriva poisi, aga siiski, ma olin selles filmis pettunud. Ma ei räägi siin sellest, et raamat ja film erinevad, ma räägin sellest, et mulle jäi mõlemast midagi puudu. Muidugi rääkimata kasuvanemarõõmudest koos härra Ibizaga. Kus ma jäingi. Niisiis, ma pole lugenud Hornby viimast kahte või tänase seisuga vist juba kolme raamatut. Küll aga leidsin ma kogemata Helsinki raamatupoest mõni aasta tagasi sellise huvitava kogumiku, kus ta rääkis mida ta loeb ja mida ta ostab. Ma olin selle üle tühja koha pealt kohe tõsiselt rõõmus. Raamat, kus ta rääkis maast ja ilmast, tihtipeale jalkast ja mõnikord isegi terve kuu sellest, kuidas ta mitte midagi ei lugenud. Omal toredal viisil oli see nagu hea blog, ainult et otse paberil (üldse mitte nii nagu Petrone ordu munkade puhul, kus on hea blog, aga palun hoida seda paberist kaugel-kaugel). Ja igati sobivalt ei olnud see väljamõeldud tegelaste või kokku kombineeritud situatsioonide paraad, vaid kuu aega ausat visklemist ümber heade ja halbade raamatute. Ma olen teada saanud väga palju erinevaid asju, sest erinevalt minust luges ta ka tarku raamatuid, ma olen teada saanud, et on olemas ajakiri The Believer, kus on nii mõnigi hea intervjuu. Ja ma olen saanud mõned lugemisideed, nagu ma ütlesin.

Igal juhul pidasin ma eelmise aastavahetuseni vastu, siis tuli uue aasta resolutsioon kirjutada rohkem kasvõi raamatute lugemise hinnaga.

Nüüd on vabandused vabandatud ja võib asja juurde asuda.

Ma ei lugenud sel kuul just palju. Seega mul on kiusatus peale odavaid vabandusi minna veelgi odavamate eelmise aasta kokkuvõtete juurde. Teha sektsioon “aasta numbrites”, lugeda ette kui palju ja mida, anda välja auhindu, millest keegi midagi ei tea. Kusjuures seda ma teengi. Mulle meeldisid kõik raamatud, eriti need, mida ma lugesin. Kes oleks teisiti arvanudki, samuti tagasivaates ei tundugi neid ilusa noore naiskirjaniku raamatuid nii palju olevat. Ma vaatan oma nimekirju ja mul on pea igaühe üle hea meel. Isetehtud rõõm. Eriti Maag, Ma langesin esimesel sõjasuvel, Dad, Me tusameele talv, One Day. Läheb ikka odavaks küll.

Aasta lõpp tõi mulle väikese satsi päriselt soovitatud raamatuid. Selles mõttes soovitatuid, et valitud ja soovitatud ja olgugi, et ma eriti soovitusi ei kuule (või kuula? Omamoodi arusaamatutel põhjustel - võibolla ei julge keegi midagi pakkuda, eeldades, et ma niikuinii ei loe või niikuinii see mulle ei meeldi või olen ma väljendanud oma ülbust ja teadlikkust piisavalt, et keegi lihtsalt ei taha midagi soovitada?), siis need tulid igati usaldusväärsest allikast. Ma arvan. Tuleb ju kirjanduslikult hinnata inimest, keda sa oled tundnud ajal, mil tal on vene klassika periood. Rääkideski vene klassikast, Nabokovi mälestusteraamat on puhas mälestusteraamat. Mälestusteraamatust on muidugi täbaravõitu rääkida ajal, mil eestis avaldatakse iga päev üha uusi ja uusi mälestusi, mida keegi ei mäleta, peaks mäletama ega tohiks mäletada. Ja kohe kohe ilmuvad raamatud stiilis “Kuidas ma Helgi Sallo mälestusi kirjutasin”, “Katrin Karisma - suurem, pikem, lõikamata”, “See modell, keda te ei teadnud ka enne tema esimest raamatut, annab vastulöögi”. Olgu, ma teen neile daamidele ehk liiga, aga jutud käivad, et Maire Aunaste kohtab oma kaheksandas elulooraamatus Harry Potterit ja tema võlukeppi, ning üheksandas, peale suhteliselt segast orgiat Weasly kaksikute ja Edward Culleniga, jõuab siiski otsusele teleekraanilt lahkuda. Eks hoiame pöialt.

Et siis Nabokov. Mu ignorantsus on muidugi masendav, sest tõesti ma lugesin seda ja otsisin vihjeid Lolita kohta. Mis näitab, kui lame ma tegelikult olen. Olin. Sest seda lõpetades olin ma targem ja täis austust ja pöördumatut lugupidamist selle vene härra vastu. Tema suguvõsa vastu. Selle ajastu vastu ja nende tohutute, keerulist, põimuvate, üksteisest läbi imbuvate lausete vastu, mida on võimalik kokku ehitada, lisades neisse emotsioone, ohtralt nimesid, oma aja kuulsusi, või kui mitte kuulsusi, siis olulisi isikuid, näidata nende seotust ja maailma väiksust. Mida rohkem ma loen, seda korralikumalt tambitakse mutta mu ettekujutus (mida ma ei aegajalt unustan endal olevat), et kõik juhtub nüüd ja praegu. Tegelikult on kõik ära juhtunud, me oleme oma esivanemate, oma eelmiste põlvkondade haledad koopiad ja nemad on oma esivanemate haledad koopiad. Me ainult arvame, et meie käsutuses olev ainulaadsus on midagi väärt. Kõik on juba tehtud, öeldud, millelgi pole enam mõtet. Niipalju siis ainulaadsetest liblikatest, jälle kord. Ma kaldun kogu aeg kõrvale sellest, et “Räägi, mälu” oli ääretult ilus raamat. Nagu ma ei teadnud temast midagi muud, ei teadnud ma ka tema liblikapüüdmistest (mitte ainult ainulaadsete), mis lisas veel ühe taseme kirge.

Ma võin ennast veel paar korda unustada millestki muust rääkima või odavalt välja vingerdama, seega parem võtan kiirelt ette “Oraakli öö”. Kui Nabokov oli täis keerulisi õitsvaid lauseid, siis Oraakli öö oli keeruline, läbi põimunud lugu lugudest, eludest. Mitte segadusseajavalt põimunud, aga lõunamaise käepaela moodi mustrina kadus üks lugu teise sisse nii nagu kaob punane niit musta alla, et ilmuda välja rohelisena, pidada valge paus, et tulla kolmnurksena uuesti üle musta, et jätta ruumi uuele rohelisele ruudule. Saate aru küll. Ühtlasi, ehtekunst - tehtud. Auster on samuti keegi, kelle vastu oli mul austus, enne kui ma teadsin miks. See oli juba olemas, kui ma suvel lugesin tema esseed raamatust “Burn This Book” ja mõtlesin, et see, kuidas ta kirjutab kirjutamise vaevast või paratamatusest on tuttavlik ja ühtlasi, et ta kõlab nii nagu ma arvasin, et ta kõlab. Meeldivalt, usaldusväärselt. Sealjuures jälle ise teadmata, miks ma teda üldse tean. Oraakli öö oli ka tuttavlik, raske oli tõmmata piiri juba tuttava tegelase, just välja ilmunud tegelase või mõne loo vahel, kõik oli kokku kombineeritud meisterlikkusega, seostega, mille kohta ei osanudki arvata, kas need olid kirjas või tekkisid mu peas. See oli mõjuv raamat. Juhuslikkusest, inimeste valikutest ja tulemustest, mis ei jäänud ainult mustaks või valgeks vaid lõpetasid hallina nagu elu. Sõltub, kust sa vaatad. Ei ole õiget, ega valet, on ainult vaatenurk. On ainult see, mis lõpuks on ja seegi on ainult korraks.

Ma jätan endale võimaluse mitte rääkida viimasest loetud raamatust, mis käsib kõike ignoreerida, aga ma ütlen, et see on üks päris õnnestunud blogi realisatsioon. Ma jätan endale õiguse mitte armutult maha teha ühte kevadist raamatut, mis on mul endiselt pooleli ja samuti jätan ma rääkimata, kuidas ma ei kavatse osta sama autori järgmist äsja ilmunud teost. Samuti jätan ma endale võimaluse tekitada teadmata kestusega paus siinsetesse kirjutistesse. Oli meeldiv. Oli vajalik. Oli meelelahutus.