2009 Juuni - Paha maa ja palju tuhka

Ostetud raamatud:
Toni Morrisson - Burn This Book
Johnatan Miles - Dear American Airlines
Charlotte Roche - Wetlands

Loetud raamatud:
William Wharton - Dad
Ray Bradbury - Fahrenheit 451
Riikka Pulkkinen - Piir
Elina Hirvonen - Et tema mäletaks sedasama
Toni Morrison - Burn This Book

Alati on natuke naljakas, kuidas erinevad otsad kokku jõuavad. Ajastus, seotus, põhjustatus, ootamatus. Võtame näiteks seekord ahela, mis algas nii, et ma lugesin kuskilt raamatu “Burn This Book” kohta ja olin üsna veendunud, et seda on mul vaja. Natuke aega hiljem, olles nädalpäevi üritanud eemal hoida ühest teatavast “Barnes and Noble” poest, astusin ma ikkagi sinna sisse. Üks esimesi raamatuid, mis ma näen seal .. on jah seesama. Ainus eksemplar riiulis. Viisin siis vaeslapse koju. Koos ühe hariliku reisiraamatuga “Dear American Airlines”, mille lugemiseni ma jõudnud pole ja võibolla ei jõuagi niipea.

Lugu läheb edasi mu merehädas olemisega. Kolm päeva saarel mööda saates õnnestus mul leida õudsete naiste kirjutatud õudsete naistekate vahelt punane raamat “Fahrenheit 451”, mis räägib kohe alguses raamatute põletamisest. Või üldse, on kohe raamatute põletamise raamat. Ma pean ütlema, et mul vedas oma leiuga kõvasti ja ma ei saa aru, kuidas ma seda senini lugenud polnud. Kõik, kes vanu aegu mäletavad, teavad, et vanasti oli ta meeldejääva kujundusega puna-must-valge, mingist sarjast, milles igal pool jäi pigem ette “Pariisi suur kõrv”. Mitte, et ma seda viimast ka lugenud oleks. Ta jäi ette nii nagu vanasti külas käies oli torkas ta silma Mirabilia sarja kõrval. Kohe enne Tammsaare kogutud teoseid. Kui ma meenutama hakkan, siis on ikka hirmus, kuidas siiamaani mõned raamatute nimed on pähe kulunud. Võtame näiteks “1000 autot”, “Õmblemine”, “Mata mu süda Wounded Knees”. Sellised, mida sa ei lugenud kunagi, aga mis olid riiulis alati eriti domineerivad. Sellised, mida sa vanade raamatute poes näed ja tunned kodu või maamaja kopitanud lõhna. Igaühel on oma okkad sees.

“Fahrenheit 451” oli niisiis minust kuidagi mööda hiilinud, aga mul oli väga hea meel seda lugeda. Esiteks sai mõned tunnid saaretormi kultuurselt mööda saadetud, teiseks oli see palju parem kui näiteks “Hea uus ilm”, mis võiks nagu minna samasse kategooriasse (vana, ulmeline). Kui “Hea uus ilm” tekitas mus hirmsat tülgastust, sest noh, vaadake, ma olen näiteks “Logan’s run”-i näinud ja ma olen mõnda teist filmi veel näinud, mis kindlasti on vähemalt kaudselt sealt maha pandud, aga mis siiski on targalt mõned totrused välja jätnud. Natuke vääritu on härra Huxleyle ette heita, et kuule katsu olla, kaua sa jorad, seda ju ei ole ja see on piiritundetu korduse kordus, ma saan aru küll, aastal 1931 oli saabuv 1980 ka täielik ulme, aga … aga … Niisiis, Mitu korda ma pean ütlema, et Fahrenheit ei olnud üldse halb raamat.

Raamatute põletamisest veel niipalju, et meie laiu raamatukogus, kui nii võib seda hunnikut nimetada, oli jah, neidsamu naistekaid omajagu. Nad olid antropoloogiliselt huvitavad, nende kaane peal oli kas naine, hobune või lill, nende pealkirjas oli kas naine, kirg, saladus või tuul. Muuhulgas oli seal ka Jane Austin “Uhkus ja eelarvamus”, mida ma isegi üritasin lugeda, aga selleks ajaks oli mul hoog juba maha käinud ja see tegelaste virrvarr lõi pea segi, eriti kui samal ajal mu põhilised mõtteid oli seotud koju saamisega. Olgu ära öeldud, et kõiki neid naistekaid ma ei tahtnud põletada. Põletada tahtsin ma raamatut nimega “Saladus”. Tuleb välja, et sellest on ka film. Tuleb ühtlasi välja, et mõned meie seltskonnast olid emba-kumba, kas filmi näinud või raamatut lugenud. Ma siis võtsin ta ka korra kätte. Tuleb välja, et oli hämmastav saast. Hämmastava turustamisjõuga saast muidugi, sest inimesed ostavad ja kulutavadki oma raha, et lugeda ühe sama asja ümbersõnastamist. Ma säästan teie aega ja raha. Saladus on, et kui sa midagi piisavalt tahad, siis sa saad selle. Ärge ostke midagi, kuulage parem Jimmy Cliffi - You Can Get It You Really Want-i”. Teil on hea, lugu on lustakas ja elu on hea. Igal juhul need tegelased on oma “saladuse” kummi venitanud Ron Jeremy peenise otsa, lasnud tal panna terve elu jooksul kõike, siis tõmmanud raamatulehtedele ja müüvad seda ullikestele. Ma kindlasti eksisin mingi kopeerimiskeelu vastu nüüd oma ühelauselise kokkuvõttega ja nad hakkavad kõik südamest soovima, et mul halvasti läheks. Noh, ma südamest siis soovin sama neile. Kes siis nüüd saab, ah? Ah?

Kõige masendavam oli see, et nad olid oma raamatu trükkinud selgelt mittepõlevale paberile. Hullud on tänapäeval kuradi kavalad.

Ma teen nüüd kerge pausi põlevatest raamatutest ja liigun põhja. Lugesin sel kuul kahe Soome naise raamatut. Natuke ebaõiglane on neid ühte patta panna, aga samas ega nad nii erinevad ka polnud. Vähemalt selles osas, et Soome on ikka väga masendav maa. Kui Eesti natuke veel pingutab, siis ta võib Soomeks muutuda küll. tuleb lihtsalt teha eriti kuradi depressiivseid filme, tuleb igasse korterisse saun ehitada ja teinekord mõnele litsile tolmuimejaga pähe virutada. Peale seda võib silla ka valmis teha Tallinna ja Helsingi vahel. Praegune Soome on kohe sisuliselt masendav. Eesti on selline lame wannabe masendav. Oh meil on ka raske ju, me ju oma poisid saatsime Soome ehitama, vaata kui masendav elu meil on. Et on nagu probleemid, aga mitte päriselt. Paar purjus poissi sõidavad ennast surnuks, paar noort ajavad jalgratturi Õismäe tiiki. Üritamisi on, aga sellist päris tunnet nagu ei tule. Ikka leidub mõni ilus tüdruk, mõni kena suvepäev ja kõik saab korda. Aga Soomes on polaaröö ja naised on tegelikult mehed. Pane sellele midagi vastu.

Tegelikut Riikka Pulkkineni raamat “Piir” polnud üldse nii masendav Soome poolest, oli masendav pigem nii, nagu inimsuhted ikka on masendavad. Natukese hea tahtmine ärritab paratamatult kedagi, erinevatel inimestel on erinevad soovid, erinevad tüdimused, erinevad uued meelemuutused, ihad ja lootused. “Piir” annab sellest kõigest hämmastavalt korraliku ja selge ülevaate väga erinevate inimeste silme läbi. On omajagu seksi, omajagu keerulisi inimsuhteid, omajagu raskeid olukordi. Selline raamat elust ja asjadest. Ma ei julge öelda, et ta paneb järele mõtlema ja on õpetlik. Ei seda mitte. “Paha maa” film pani ju ka pigem kinost väljudes pea ees poriloku hüppama, mitte mõtlema, et kuidas oma elu päikselisemaks teha.

Elina Hirvoneni “Et tema mäletaks sedasama” oli vähemate tegelaste, palju rohkema ühiskondlike seostega, maailmas kohal olev raamat. Olid ka keerulised suhted, võimatud olukorrad, aga kõike veidi kergemal kujul. Poeetilisemal. Just jah, poeetilisemal. Selle raamatu ainus miinus minu jaoks oli 9-11 teemaliin. Või kuidas eesti keeles lühidalt väljendada, et kahte torni enam pole. Ma ei tea, võibolla oleks pidanud varem lugema või peaks see mulle rohkem korda minema. Õigemini see läheb mulle korda, aga mitte raamatust lugedes. Kohapeal auku vaadates läheb see korda küll. Raamatust ja telekast on 9-11 meelelahutus, mille pealt lõikavad pigem alusetut kasu mitte autorid vaid edastajad.

Maailm on masendav koht. Inimesed on kõik lollid.

Viimasena tulen siis tagasi raamatute põletamise juurde. Toni Morrison on kokku pannud erinevate kirjanike esseed kirjutamisest. Tsenseeritud ühiskondades kirjutamisest, niisama kirjutamisest, soovist kirjutada, sest muidu ei saa elada, kriitilisusest ja rõõmust. Oli hästi kiire lugemine, kohati kerge, kohati sügav. Järjekordselt midagi, mida ma naudin, aga ei julge kellelegi soovitada. Võibolla ma ei tunne õigeid inimesi, kellele julgeks. Oma inimestele ei julge. Kokku oli palju erinevaid mõtteid nagu erinevate inimeste esseedes ikka. Palju huvitavaid vaatenurki kirjutamisest ja miks peaks kellelgi tekkima soov raamatuid põletada.

Üks mõte sealt, millega ma otsad kokku tõmbaks selleks korraks - kirjutajal peab alati olema oskus kõikide nurkade pealt olukorda vaadata, kõike justkui läbi elada. Vastasel juhul ei saa ta elavaks teha oma terroristist tegelase mõttelendu, vastasel juhul ei saa ta panna tuletõrjujat raamatuid põletama. Aga pidev teise poole pealt vaatamine on pagana raske, sest lõpuks sa ei tea enam, kes sa oled. Ja depressioon ja skisofreenia on viimaste uudiste põhjal sama asja erinevad küljed, päritavad pealegi.

Ärge teie siis raamatuid põletage. Ükskõik, kui halb ka poleks.