2009 September - See pole raamat, see on teater

Ostetud raamatud:
Mihkel Mutt - Reisid
Ingmar Bergman - Fanny & Alexander
David Nicholls - One day
John Patrick - The Curious Savage
Heinrich Böll - Ametisõidu lõpp
Jean Paul Sartre - Eksistentsialism on humanism
Jaan Aps - Tähtis kevad
Stig Glaesson - Sina maga, mina pesen nõud

Loetud raamatud:
John Patrick - The Curious Savage
Ingmar Bergman - Fanny & Alexander
Stig Glaesson - Sina maga, mina pesen nõud
Jevgeni Griškovets - Kuidas ma koera sõin. Vene rännumehe ülestähendused

Valem on lihtne, inimesed tulevad kohale, võtavad oma koha sisse, eesriie avaneb, etendus võib alata. Eesriide avanemine tähendab seda, et ma räägin, kust ja miks sellised raamatud ostetud sai. Publik kannatab ära, ootab, kuni sisuni jõutakse. Tegemist on ikkagi kvaliteetse teatriga, stiilis draama, ütleme. Linnateater oleks liig ja päris sellise, “tulge, ma määrin teie näo ka kokku selle jamaga, mis mul siin laval on” -teatriga ma ennast ka ei võrdle. Aga okei, asja juurde.

(Võtab paki raamatuid.)

Mihkel Muti reisidega on see asi, et ma ostsin kogemata uuesti sama raamatu endale. Ma olin unustanud, kuidas ma samamoodi täikalt ostsin …

(Taustal pannakse muusika käima. Nostalgiline viis, mees laulab, valsilik, prantslaslik.)

… ja mõtlesin, et näed, seda ma lugesin mingil poolsuvevaheajal, see tähendab siis, keset suve maal, võibolla polnudki suvevaheaeg, seda ja mõtlesin, et ma olen härra Mutti näinud telekas ja ta on väga muljetavaldav, aga et ta ikkagi nii hästi kirjutab oma reisidest on imekspandav. Ma mäletan, et mingi teine reis oli tal parem, aga just Inglismaal kirjutas ta seda, kuidas “tulid kaks naist, üks oli ilus ja teine kohutavalt kole, nagu seaduspäraselt ikka” ja see on mulle sellest ajast alatiseks meelde jäänud. Kõige hullem, mis mehega võib juhtuda on see, et ta naise parim sõbranna on ilusam kui ta naine. Ehk siis, õigemini, tuleks sellised asju tähele panna endale kaaslast valides. Nad on alati kahekesi ja üks neist on selgelt ilusam. Aga mitte sellepärast ei ostnud ma seda raamatut nüüd. Ma ei mäletanud enam, kas see mul on või mitte. Võibolla on aeg kataloogi pidama hakkama. Reastama raamatud autobiograafiliselt, vaatama siis antikvariaatides oma nimekirja ja … sellega seoses tuleb meelde, kuidas ühes säärases poes vanem mees luges numbreid ette ja noor tüdruk vaatas märkmikust järgi ja ütles kas ei või jah. Kui ma ei eksi siis oli tegemist ajakirjaga “Pikker”, mille pakki nad läbi lappasid. Mäletab keegi sellist huumoriajakirja veel? Kuhu ma jäin.

(Vaatab raamatuid oma käes, lappab neid, hüpitab mõnda käes, vaikus hakkab juba veidi piinlikuks muutuma.)

Jah need Loomingu Raamatukogu omad. Vanad ja väiksed pehmed kapsakesed. Mulle tegelikult ei meeldi neid osta. Need kaovad riiulisse ära, mul igasugu toredaid, aga nad on kõik kadunud. Kirbuturg on aga lausa kullaauk nende jaoks. Iga kord ma mõtlen, et mis ma neist ikka lappan ja siis leian ühe või kaks, mida ma kohe pean tahtma. Bergmaniga on ju see lugu, et … teate ausalt, ma ei ole ühtegi Bergmani filmi vaadanud. Te olete? Millist? Jah? Igatahes, ma muud ei kuule, kui et, no Bergman on nagu ABBA. Ajalooliselt äkki, peaks olema võrdlus jälle teisiti. Rootslased, kui nad parsjagu mööda ei pane (Ace of Base), siis nad panevad, ikka niimoodi pihta, et on pandud.

(“The Knife” hakkab taustal mängima.)

Näete. Kuulete. Igatahes. Ma mäletan, et ma lugesin Bergmani “Stseenid ühest abielust” ja ma ei mäleta, et see oleks olnud näidend. Ma mäletan, et see oli raamat, mis võttis oimetuks. Mis ei vajanud suuremat ettekujutust või vahemärkusi, ma lugesin dialoogi lihtsalt üksteise otsa ja nägin, kuidas elud lähevad lahku, paratamatult, midagi päästa pole võimalik, laev upub ja sina istud saalis ja ei saa aidata. Sa ei saa isegi pooli valida, sest kõik on süüdi, elu käibki nii, kõik on süüdi. “Fanny ja Alexander” oli teistmoodi, ma ei ole kindel, et ma seda näinud olen, aga tuttavlik oli. Kuidagi selline, võibolla on jälle sellest hiljem võetud klišeesid, aga pool-müstika, muidugi kogu seadistus on teatriga seotud, ise sealjuures film olles. Fanny ja Alexander on õde-vend muide. Armastus on selles loos teistmoodi. Muidugi kohal, mis te arvasite, et pole? Vangistav armastus, peast segi läinud inimesed, Jumala nimel tegutsev hull ja kõik muu. Mulle meeldis tegelikult lõppkokkuvõttes lahendus, kokkuvõte, filmilik õnnelik lõpp. Selleks sa ju filmi vaatad.

(Paus, läheb laval oleva laua ja tooli juurde. Istub. Valab karahvinist vett ja joob.)

Ma ostsin mõned raamatud seekord interneti vahendusel ka. “One day” ja “The Curious Savage”. Esimesest ma ei räägi, sellest ma ei tea veel midagi, aga Amazonis on sellest raamatust videod üleval. Suhteliselt uus tase. Sellest parem reklaam on ainult teater, mida ei olnud olemas. Igatahes, “The Curious Savage” jätab teid siiamaani külmaks jah, te ei tea, mis see on. SALME REEK. Hakkab koitma? Jah, see on see näidend, mille nimi eesti keeles oli “Kummaline mrs. Savage”. Ines Aru. Salme Reek. Hullukeste, just nimelt hullukeste ja mitte hullude, kodu, kuhu tuuakse üks daam, kellel on mängukaru. Näidend, mida kõik teavad sellepärast, et seal pisike Salme Reek tuleb ja kustutab tule ära. Ja siis räägib, kuidas ta vihkab. Pikalt. Mrs. Paddy nimekiri pole kunagi lõplik ja tal on neid mitu. Vihkamisega ongi nii, et kui sa juba vihkama hakkad, siis kõike korraga. Järjekordne tõestus, kuidas armastus ja vihkamine on üksteisele väga lähedal, kui sa kord armastama hakkad, siis kõike korraga. Kõik on kas väga ilus või väga masendav. Üleminek võtab sekundi. Mulle meeldis, kuidas eessõnas oli öeldud, et selle niinimetatud hooldekodu elanikke ei tohi kuidagi esituses halvustada, hulluna näidata. Kummal pool lukustatud ust sa ikkagi oled?

Aga vihkamisest. Kui tänapäevast analoogiat vajate, siis filmis “25th Hour” Monty peab ühe korraliku “fuck you” monoloogi. See on nii pagana ilus. See on nii ilus, et .. kurat kuidas ideid tekitab. Ma vihkan, vihkan kogu seda jama, kogu seda etendust, kogu seda nägude tegemist, seda et te pärast plaksutate, lähete koju ja räägite kui ilus ja vägev see siin täna oli, kuidas mees tegi ei millestki kaks tundi teatrit ja oh mis elamus ja kuidas kaks teist kirjutavad arvustuse ja trükivad seda sama juttu nii selles oh-ma-olen-kvaliteet-nädalaleht, kui ka selles teises ma-olen-parim-laupäevalisa-kultuuriga, ilma lauseid muutmata. Ma vihkan seda kuradi mõttetust, saamatust, väljapääsmatust, seda, et lastele õpetatakse Vahitorni ja siis minnakse ise elatakse Soodomat ja Gomorrat. Koguaeg peavad teil olema Vahitorni lõvid ja jänesed taustal paistmas, üksteise kaisus, koos saamas poegi, helge tulevik, ristik õitseb, paigalolek paradiisis. Ja siis te lähete nüüd koju, nutate patja, olete üksi, või kui pole üksi, siis nutate nii, et panete kraanis vee jooksma, et teie usaldusväärne kaaslane teid ei kuuleks, mõtlete, mis siis ikka, homme on jälle päev. Vihkan seda, kuidas inimesed matavad ennast kohustuste ja töö sisse ja ei näe enam sealt välja…

(Monoloog jätkub vastavalt esitaja valitud teemadele. Kulminatsiooni järel seisab näitleja jõuetult keset lava, mõned raamatud on endiselt käes, mõned on laiali pillutud.)

Ma ostsin osad neist raamatutest siin odavalt ühe kaubanduskeskuse eest telgist. Nendega läks nagu läks. Teinekord talvel ei taha kodust välja minna, siis peab valikut olema.

Kõige rohkem sellest puntrast mu käes meeldib mulle “Sina maga, mina pesen nõud.” Jälle Loomingu Raamatukogu, aga mitte näidend, aga mitte vana, vaid tuttuus. Lugesin selle kohta mingi päevalehe mõttetust uute raamatute tutvustest, teate küll, see kus kogu aeg on ainult kokaraamatud ja eneseabiraamatud ja Maire Aunaste kuues elulugu, mis räägib tema eriti salajasest, 4 päeva kestnud elust ühes Aasia riigis, kus ta kohtas ühte teist eestlast veel ja mis oli fantastiline kogemus… ee, jah… Okei. Ma enne rääkisin, et kui Rootsist hästi tuleb, siis tuleb väga hästi. “Sina maga, mina pesen nõud” on ühe vana mehe jutustus oma pensionikka jõudmisest, oma armastusest, oma asjadest. Sellest kuidas keegi ei oska enam habemenoaga habet ajada ja ainus juuksur Stockholmis, kes oskas, suri ära. Kuidas ta sõber oma pensionile jäämise päeval läks kuningalossi ette platsile ja seisis seal niikaua kuni ta ära viidi. Kuidas vanaduses sa armastad ikkagi kõige ilusamat naist maailmas. Isegi kui ta oli kõige ilusam mõned kümned tagasi. See oli väga väga armas, rahu tekitav raamat, et ükskõik kui vanaks sa saad, sul on lihtsalt teistmoodi hea. Ja halb. Aga, et elu on ikkagi huvitav ja äge.

(Taustale tekkinud vaikuse asemel hakkab vaikselt mängima “Kino – Leto”.)

Viimasena lugesin ma jälle näidendit. Seletamatutel asjaoludel kingiks saadud Loomingu Raamatukogu kuuest raamatust võtsin ma peaaegu suvalise, no kes samas suudaks vastu panna pealkirjale “Kuidas ma koera sõin” ja lugesin seda. See oli kaks näidendit. Esimene vene sõjaväelase jutustus sellest, kuidas ta, kahtlaselt sarnasel moel nagu mina täna teie ees, laval, üksi räägib oma loo, sellest, kuidas ta läks Vaikse Ookeani laevastikku ja teenis seal 2 aastat, kuidas see oli mõttetuste tipp, kuidas vene laevad läksid põhja, mehed pardal auvalves, kuidas ta tuli nuttes ära, seltsimehi maha jättes, kuidas teised tulid nuttes ära, lubades üksteisele kirjutada, sidet hoida, aga kunagi seda ei teinud. Asjadest nii nagu nad on. Vene hing. Teine pool oli kahest sõbrast, kes vaidlesid reisimise üle, ehk, näete, jõuan otsaga algusesse, reisimisse jälle tagasi, kellest üks oli rõõmus, heatahtlik, kiidab kõiki maid ja teine räägib alati, kuidas jaa, seda jah, aga tead, seal teises kohas oli parem, kuidas see, mis esimene ütles pole oluline, sest kuskil mujal oli veel parem. Ja sellest, kuidas nad siis ikkagi tahavad viina võtta, aga hakkavad jälle vaidlema selle kohta, kuidas ei peaks, võiks, kuidas ükskord võeti, kuidas pole aega, kuidas peaks ikkagi, kuidas…, kuidas…

(Korjab raamatud kokku, vaatab publikusse, justkui otsiks kedagi. Joob veel klaasi vett ja kaob vasakule ära.

Mängima hakkab “Cunts are still running the world.”)

Eesriie.