2009 Oktoober - Aastad lähevad, inimesed jäävad

Ostetud raamatud:
Françoise Sagan - Kurbus kummaline tunne. Kas te armastate Brahmsi
John Steinbeck - Me tusameele talv
Siri Hustvedt - What I Loved
Charlotte Weitze - Pimeduse pärusmaa

Loetud raamatud:
Amelie Nothomb - Armastuse sõda
David Nicholls - One day
Françoise Sagan - Kurbus kummaline tunne. Kas te armastate Brahmsi
John Steinbeck - Me tusameele talv

Seekord mul pole mingit teemat. Ma ei käinud kusagil vanades raamatutes sobramas, ma ei käinud vanakraami turul, ma ei kulutanud isegi üle mõistuse raha raamatute peale. Täiesti tavaline kuu koos raamatutega. Peaaegu.

Ostetud raamatutest on seis ülekaal jälle naistel, midagi mind nende juures ikka tõmbab. Sagani puhul ma ei saa aru, kuidas midagi nii märkmisväärset on minust mööda läinud või õigemini, miks tema ei ole kusagil lõpututest nimekirjades “10 raamatut, mida sa pead elus lugema”. Kindlasti on ta top 1000 seas, aga see selleks. Françoise oli verinoor, kui ta kirjutas “Kurbus kummaline tunne”. Ma söön oma mütsi ära, kui see pole autobiograafiline. Milline raamat samas pole autobiograafilne. Aga kogu selle tempo, dialoogid, tegevuspaik on haakuvad, sobivad ja muidugi mulle sümpaatsed. Noor neid, suve veetmas koos oma pillava eluviisiga isaga, kusagil prantsusmaa kuurortis, suvilas. Kuhu ilmub isa “femme fatale”, kelle tähtsusest saab tasapisi alles hiljem aru. Kuidas see kõik on kokku pandud mängleva kergusega, nagu mängleva kergusega seatakse üles seltskondlikke situatsioone, mis viivad erinevate tagajärgedeni. Selline aus kaheksateistaastase igavleva noore naise raamat, mis üllatuseks ongi kaheksateistaastase noore naise poolt kirjutatud. Uneled rannas, uneled oma toas, mõtled, et võtaks toreda noore mehe, mõtled, et ei võtaks. Mängiks väikest mängu, laseks mängu oma vastupandamatu keha, armuks poolkogemata, võibolla saaks üle, võibolla mitte. Kõige hämmastavam on aasta 1954, millal see ilmus. Võiks ju arvata, et midagi on inimsuhetes vahepeal muutunud, et inimkond areneb, aga ei. Täiesti kaasaegne romaan, mine õue ja vaata ringi, seal on kõik need inimesed olemas.

Françoise elas muidugi ise jah, ka samamoodi. Järelsõnas räägiti pikalt sellest, kuidas ta vaikselt alla käis ja tundus, nagu viskaks ta oma järgmisi raamatuid lihtsalt üle õla valmis ja ei hooliks. Ta kirjutas neid palju ja mulle jäi mulje, te seal taheti öelda, et võibolla ta kirjutaski mõned raamatud selleks, et oma kokteilide eest makstud saada. Kuigi ma tahan uskuda, et tegelikkuses leidus piisavalt mehi, kes ta kokteilide eest maksid ja ta kirjutas raamatuid siiski sellepärast, et ta ei saanud muidu. Peale ühe intervjuu lugemist ma usungi seda. Kuigi jah, aastad pole vennad. Aga analoogselt, kui muusik iga järgmise plaadiga teeb sama plaati, siis inimesed liiguvad lõpuks edasi ja vaatavad mujale.

Vahele üks tsitaat Françoise Sagan’ilt: “A dress makes no sense unless it inspires men to want to take it off you.”

“Kas te armastate Brahmsi” oli hoopis teist masti raamat. Muidugi on ka sellega samamoodi, et hämmastav kui ajatu see on. Raamat, mis on peamiselt kirjutatud sellest, kui võimetud on inimesed lahti laskma, ükskõik, mis hea neid siis ka ees ei ootaks. Ka kiires tempos minev, aga väga palju tõsisem. See oli Françoise neljas raamat, viis aastat hiljem, 23-selt niisiis, 1959. Viiekümnendad on iseenesest huvitav aeg, kümnend peale sõda, mida nad seal üldse tegid, kas nad ajasid üksteist kõik vaikselt jalule või mis? Mulle tundub, et paaritud aastakümned on üldse kuidagi tähelepanuväärsemad kui paarisaastakümned. Viikümnendad, seitsmekümnedad ja üheksakümnendad on kuidagi kodused. Samas, kuigi kuukümnedatel tulid hipid, oli nende hiilgeaeg ikkagi seitsmekümnendatel, kaheksakümnendatel on ainult kohutav teksamood, keemilised lokid ja lõputud vuntsid. Üheksakümnendatel… tjah, oma tiineka-aastaid on raske alahinnata.

Ma alustasin küll ostetud raamatutest, aga tegelikult lugesin kõigepealt üht teist prantsuse naist, vägagi kaasaegset. Raamat oli ka nii kaasaegne, sarjast moodne klassika, mängis kusagil avantgarde ja palja efekti peal, mida ilusti ritta seatud sõnad peaks justkui iseenesest tekitama. “Armastuse sõda” jäigi selliseks, ilu ilu pärast raamatuks. Voolavuse asemel oli hakkimine, lennukuse ja erilise õhkkona asemel oli hiina, mis ei andnud edasi hiinat. Oli diplmaadi lapsepõlv, mis ei andnud edasi diplomaadi lapsepõlve, vaid andis edasi liiga väikseid lapsi olemas liiga vastikud. Kunstilises mõttes kahtlemata hea raamat, kirjanduslikus mõttes, loo mõttes, mitte eriti. Keegi võiks seda lugeda ja öelda mulle, mis ta sellest arvas. Mul on tunne, et ma tahaks kellegi teise arvamust ka. Aga ärge ostma küll minge.

Loetud raamatutest veel niipalju, et ma tõesti üritasin lugeda ka ühte siin mitte nimetatud raamatut, aga selles oli nii vähe ilusaid noori naisi, kes otsiks ennast ja oma seksuaalsust, et ma pidin ta pooleli jätma. Olgu, päris nii see ka polnud, aga siiski. Ma proovisin hea ja kurjaga, ma lugesin seda korralikult hommikusöögi kõrvale, ma mõtlesin läbi, kuidas mul seda mees oleks vaja lugeda ikka ja kuidas mul on üks teine tema raamat ka pooleli. See teine on parem kusjuures. Aga kui sa ikkagi sööd hommikut ainult neljal viiel korral kuus, siis sellega väga kaugele ei jõua. Sinna ta jäi. Pole päris alla andnud veel.

Viimasena ja väga kiiresti, nii nagu ka Sagani, lugesin ma Steinbecki. Steinbeck on midagi nagu Kafka või Poe. Ma kujutan elavalt ette neid vestlusi kusagil, veiniklaaside ja sigaritega, kusagil väga tumedate sametkardinate vahel kanapeel istudes, kus härrad ja daamid vestlevad kultuurist ja kirjandusest, kus härra A teatab, et ta ei saa kahjuks järgmisele koosviibimisele tulla, sest ta loeb Steinbecki. Kõik mõmisevad rahulolevalt kaasa ja noogutavad mõistvalt. Keegi ei nimeta kunagi ühtegi Steinbecki teost, kõik loevad TEDA. Laused stiilis “Kas sa Steinbecki oled lugenud? Ära siis räägi kirjandusest!” või “Steinbeck. Ojaa.” Kui Hemingway on selline kõigile tuntud Hispaania ja Kuuba, siis Steinbeck on Steinbeck. Ameerika suure A-ga, justnagu oleks olemas Ameerika väikese a-ga. Ma jahun seda mulli siin lihtsalt sellepärast, et umbes sellise eelarvamusega võtsin ma kunagi kätte “Meestest ja hiirtest” ja veel suurema sellise eelarvamusega ma ikkagi ostsin “Me tusameele talve”. Mingu nüüd kõik need eelarvamused kus kurat. See oli üks väärt raamat. Ta tuletas mulle veidi meelde “Martin Edenit”, kuigi viimast ma lõpuks vihkasin tõsimeeli. Aga midagi oli neis sarnast.

Igatahes, nii hea on lugeda päris raamatut. Mitte mingit kunstilist, mitte mingit värvilise sarja “ma olin õhtul üksi ja mul oli nii kurb ja ma mõtlesin, et kirjutaks ühe loo homodest või lastest või puudega inimestest, kellel on raske elu, aga samas neil on ka oma õnn ja oma rõõm”. Aga just lugeda sellist päris raamatut, kus on päris inimesed, kes teevad päris tööd ja elavad päris elu oma lähedastega ja kellel on tuttavad, kes kõik tunduvad päris. Ning kes kõigest hoolimata elavad uskumatut elu, aga kuna kõik selle ümber on usutav, siis lugeja usub ka uskumatut osa. Aga ei, keegi ei pea muretsema, see pole mingi fantastika, see on raamat juhuste kokkulangemistest ja nende kasutamisest või mitte kasutamisest. Lihtsate reeglite seadmisest, nendest kinni pidamisest ja aususest. Mulle meeldis, kuidas sealt jäi kõlama lause, et kui sa räägid tõtt, siis keegi ei usu sind. Mulle üldse meeldis kuidas, kui ma lugesin rahulikult ja siis äkki lajatati ühe-kahe lausega korralik elutõde.

Ma pole eriti avaldanud raamatute originaalpealkirju, aga praegu tundub, et midagi läheb kaduma, kui ma ei maini, et “Kurbus, kummaline tunne” on tegelikult “Bonjour Tristesse” ja “Me tusameele talv” on “The Winter of Our Discontent”. Tõlked, mis on head, aga originaalid, mis on veel paremad.

Kui ma siin juba läbisegi rääkima olen jäänud, siis viimasena tuleb juttu raamatust nimega “One Day”. Ma unustasin peaaegu ära, et ma seda sel kuul lugesin. Üldse on kuidagi tüütu arvet pidada, aga formaat päästab ja formaat kaitseb, seega tuleb teha mööndusi ja olla tugev. Ma ei unustanud seda ära sugugi mitte sellepärast, et see oleks olnud tühine, vastupidi, see oli kõike muud kui tühine. Ma unustasin selle ära sellepärast, et ma mõtlesin ta peale pidevalt, enne lugemist, peale lugemist, lugemise ajal. Sellepärast oli mul nüüdseks tunne, et ma olin teda lugenud ammu, juba väga ammu, aastaid tagasi, või lugemas ammu, aastaid tagasi ja sellest midagi rääkida või kirjutada ei tulnudki nagu pähe. Aga see poleks aus. Mulle meeldisid selle raamatu juures kõik asjad. Kõik. See, et ta mul ootamatult kõvakaaneline tuli, see, milline ta välja näeb, see milline ta käes on, see mis seal sees on, selle ülesehitus, selle algus ja lõpp ja keskpaik ja see kõik meeldib mulle alatiseks. Raamatu ülesehitus on nimelt täiesti geniaalne - üks päev kahe inimese elust kahekümne aasta jooksul. Algab sellega, et nad on koos peale kooli lõpupidu, järgneb kuni selleni, kus nad on saamas 40. Tegelikult polegi ülesehitus, mis selle geniaalseks teeb, seda teeb fakt, et kuni lõpuni vorm töötab. Sa loed ja ootad, et millal ta alla annab, millal ta murdub ja poole vinnaga vormist mööda hiilib, aga ta ei murdu. Ta kirjutab ja räägib katkematult nii, et sa oled pikali, selili, krõnksus ja loed ja loed ja ei saa jätta ega jätkata. See raamat on elu. Ilma ilustamata. See on ka väga inglise raamat. Nii nagu “Sliding Doors” või “High Fidelity” on inglise film või raamat. Tunned, et oled inglismaal ja teed inglaste asju, et Pariis pole väga kaugel ja kõik muud hüved. Ühtlasi ta on kõikehõlmav lugu ühest generatsioonist. Sugugi mitte nii palju ajaliselt erinevast näiteks minu omast. Mulle meeldis, kuidas teatud aastatel (lugu algab 1988) saab ise mõelda, et mida mina siis tegin, võibolla küll nooremana, aga mida ma ikkagi tegin. Ja kuidas muusika, mida mainitakse või muu eluolu, mis oli näiteks popp aastal 1994, kohe mu jaoks pildi ära sidus.

Ma tahaks veel rääkida, aga ma ei saa. Lugege siis Steinbecki.