2009 Jaanuar: Minu … raamatud

Ostetud raamatud:
Maria Kupinskaja - Minu alaska
Celine Curiol - Suletud hääl

Loetud raamatud:
Haruki Murakami - After Dark
Gabriel Garacia Marquez - Kadunud aja meri
Ernest Hemingway - Jutud II
Maria Kupinskaja - Minu Alaska

Ma olen natuke raamatuid lugenud. Numbrid ei ütle siin midagi, aga ütleme nii, et peale mõnda aega lugemata olemist hakkab mul sees keerama ja pole enam õige tunne. Siis aitab ainult pealelugemine. Nii, et ma olen natuke raamatuid lugenud. Raamatuid lugeda on oluliselt lihtsam, kui nendest kirjutada. Nendest kirjutada on oluliselt lihtsam, kui neid kirjutada. Ma olen teisel tasemel kolmest ja ma ei ole rahul. Eessõna lõpp.

Hemingway juttudega on kõik kõige paremas korras. Nii nagu eessõnas öeldi on mõni hea, mõni mitte nii hea, aga kõigiga võib rahul olla. Sest jutud on soravad, nad liiguvad ühest kohast teise, need on kirjutatud sellepärast, et sisemine soov kirjutada oli suurem, kui sisemine soov midagi muud teha. Sa loed ja loed ja sind ümbritseb kergus ja soravus ja klassika. Tõlge on hea, trükivigu pole, formaat on hea, kõik on hea. Hemingwayst on kõik juba kõike kirjutanud ja siin ma rohkem ei heieta. Kuni järgmise tema raamatuni.

Sama hea oli “Kadunud aja meri”. Üks mu tuttav, keda ma viimasel ajal näen ainult kokkuleppimata juhtudel ja meie vestlused on ainult kokkuleppimata teemadel, on tegelane kadunud aja merest. Tema mainis kunagi “Sadat aastat üksildust” ja minu jaoks on ta sada aastat üksildust ka siis, kui ta enam teadmata põhjustel Soomes ei käi ja tuleb räägib mulle Pärnu naisterannast lebavatest keskealistest pereemadest keset suvist Viljandi ööd. Mitte et meie vestlused oleks enne olnud joonega või selgusega. Iseenesest on “Kadunud aja meri” samamood kogum jutte. Kirjutatud soravalt ja tõlgitud kadudeta. Aga kirjutatud sügavamal mere põhjas kui Hemingway lood. Kirjutatud võimatutes olustikes igapäevasest mustusest.

Ma olin aasta alguses veidi hoos ja After Dark on jäänud möödunud aastast. Mida rohkem ma Murakami raamatuid loen seda selgemini ma saan aru, et mulle Banana Yoshimoto meeldis rohkem. Olgu, Norwegian Wood on parem, selgem, täiuslikum, aga samas … Kui võtta kõik need After- lood (Dark, Quake), mis on vastupidi “Kadunud aja merega” - kohad on reaalsed, aga lood on võimatud, siis neis on sama Jaapani müstikat nagu Yohsimotol, nad on õiged, neis on usutavad tegelased, aga nende hingest jääb midagi puudu. Või ilust. Kui võrrelda Yoshimoto ja Murakami lugusid, siis Murakami lugudes pole piisavalt ilusaid naisi, pole piisavalt armastust, pole piisavalt aurat läbi lihtsate sõnade. Kõike nagu on, aga vähem. See on nagu Julia Roberts “Runaway Brides”, sa tead, et “Notting Hillis” on ta 5 korda parem. Midagi jääb lihsalt puudu. After Darki puhul häiris mind lõpuni see vaheloo teema, mingi pealtvaates kaamera-, kella-, lähen läbi teleka teema, mis ei saanudki lõpuks mingit oma elu. Keegi ei kadunud ära, keegi ei ärganud üles. Ma hakkasin lõpuks neid juppe üle rea lugema, et mitte lasta ülejäänud head rikkuda (ehk siis ilusad tüdrukud, müstlised kokkusattumised, Jaapan). Kui sa teed filmi, tee filmi, kui sa teed raamatut, tee raamatut. Ja iga mu loetud Murakami raamatu juures on olnud midagi sellist tõsiselt häirivat. Mõned küll, jah, pole autori viga. Näiteks, kes iganes tegi eestikeelse “Lõuna pool piiri, lääne pool päikest” kujunduse, peab küll elu lõpuni häbenema, sest midagi sellist sirge näoga poes müüa on kuritegu.

Ja nüüd ma siis jõuan kirsini koogi otsas. Minu Alaska on väga tubli raamat. Maria on väga tubli tüdruk. Võrreldes teiste “Minu …” raamatute seeriaga. Ma olen kokku lugenud nüüd kolme neist. Hispaania (sest Anna Maria Penu kirjutas varem Ekspressis suht teravalt ja mõnusalt), Argentiina (sest kasvõi kaugelt tuttavaid tuleb toetada ja Argentiina kohta ma tahtsin rohkem teada saada ja sellepärast, et ma olen sama elu Mehhikos näinud) ja nüüd siis Alaska. Kahe esimese puhul oli väga valusalt tunda, kuidas on võetud blogi või artiklite hunnik ja keeratud kokku sellest nii ja niipalju tähti kui parasjagu DJ Epp tahtis. DJ jah, sest kogu Petrone Prindi tegevus tundub mulle nagu klassikaline 90ndate Lõuna-Eesti disko. Puldis on DJ Epp, kes keerutab ükskõik mida, mida jommis tiinekad tahavad. Talle võib ju endalegi mõni lugu meeldida, ta võib ju olla edukas ja saada igaks laupäevaks kolme erineva maabaari kutse, ta võib ju lasta õhtu jooksul ka mõne tõeliselt geniaalse loo, aga kurat, see ei muuda fakti, et enamus aega on ta publik käpuli, peksab naaberküla nolke või lihtsalt nii haaratud sellest, et järjekordset 14 aastast rajalt maha võtta. Kogu mu austuse juures tema avaldatud noortele naistele: te olete ausad ja head, aga palun, ärge laske sellel hullul DJ-l poolikuid megamikse rahva hulka paisata lihtsalt selleks, et järgmine palk kätte saada.

Võtame näiteks Hispaania, kõik oli tore, kui Penul oli seal mingi lugu rääkida, kõik oli tore, kui ta tegi teravaid märkusi selle või teise kohta. Aga miks on vaja sama sõnastust kuues kohas korrata? Ma loen raamatut, järjest, huviga, ma mäletan, mida ma kaks tundi tagasi lugesin. Palun, toimetaja, mäleta sina ka. Asi oli natuke parem Minu Argentiinas. Kui te tahate teada, kui vaene on vaene inimene ja kui jõuetu üks vabatahtlik, siis see on hea raamat. Kui te tahate teada Buenos Airesest, siis see hea raamat. Kui te tahate raamatut lugeda, siis lugege midagi muud. Iga natukese aja tagant korduvad samad teemad, samad kiired märkused kellegi harjumuste, millegi olemuse kohta. Ja need trükivead, ohjah. Blogist ei saa raamatut, raamatul on algus ja lõpp. Blogi, millel on sissejuhatus ja kokkuvõte, ei ole raamat. Siiski, kõigest hoolimata, sisuliselt, tubli oled, Liis. Et sa läksid ja olid ja nägid.

Peale seda kõike ma olin Alaska jaoks väga tugeva halva eelaimdusega. Aga ostsin ikka. Sest ma leidsin blogi siis, kui ta juba tagasi oli, sest paber on parem kui internet, sest koerteteema on mulle alati huvi pakkunud (võibolla peaks tegelikult ühe uue tiiru “Valgekihva” tegema). Aga peamiselt sellepärast, et Maria kirjutas oma blogis nii ilusalt raamatu kirjutamisest, et see on klass omaette. Ja teate mis, seal raamatus oli ainult paar kordust. Seal oli ainult 1 silmatorkav trükiviga. Ja seal oli pool raamatut liiga palju, jah see tagumine. Aga hoolimata sellest viimasest, see oli siiski raamat. Tegevus kulges, tegelane arenes. Kõik oli lõpuni samas napis ja heas rütmis. Jah, just rütmi puudumine mind häiriski neis teistes. Ilma rütmita ei saa.

Igatahes ma sain vastuseid. Koerte kohta, jää kohta, Alaska kohta. Ma natuke teadsin sealsest turismindusest enne ka, okei, mitte päris sealsest, selle maanurga turisimindusest ehk Montana mägedest. Trailerparkidest, suvistest hordidest ja hooajast, talvisest vaikusest, surnuks igavlemisest ja lumeuputusest. Hirmus on muidugi mõelda, kuidas linnatäis inimesi elab suvel selleks, et laevatäitele inimestele “kohaliku elu” etendust mängida. Miks sama ei võiks ka talvel näidata. Tuleb kohale laevatäis turiste, viiakse 20 kaupa kohalikku baari, kus joovad 3 meest, telekas on jalgpall või kriket või mõttetud uudised katastroofidest, baarimees lahendab ristsõnu. Keegi ei räägi midagi peale giidi, kes seletab pikalt meeste elulood, sellest, kuidas neil tööd pole, sellest kuidas neil sai 10 aastat tagasi kõik omavahel räägitud ja sellest, et siin maailma ääres midagi uut ei toimu, sellest, kuidas nad nüüd joovad ennast vaikselt surnuks. Pärast antakse igale turistile pudel viina kaasa. Maksta tuleb 500$ nägu, et sellest kõigest osa saada. Ega ei peagi Alaskale minema, sama teemapargi saab teha suvalisse Soome mereäärsesse linna, või miks ka mitte Kuressaarde, Pärnusse või teistesse linnadesse, kus talvel on … vaikne. Ütleme 10 sellist baari on reas, selline kompleks, sinna on toodud mehed sisse jooma ja nii nad seal on. Jah, miks mitte. Sellise äriideega lõpetangi.

Kui Petrone pole vahepeal mulle Lõuna-Eesti kante peale saatnud, siis jätkame järgmisel kuul.