2009 Märts - Skandinaavia poolsaar

Ostetud raamatud:
Rein Luik - Insener Luige hüperboloid
Peeter Helme - Puudutus
Tove Jansson - Aus pettur
Frode Grytten - Mesilastaru laul
Linn Ullmann - Õnnistatud laps

Loetud raamatud:
Silvia Truu - Pilvede kõrval toas
Frode Grytten - Mesilastaru laul
Linn Ullmann - Õnnistatud laps

Esimese asjana tahaks ma hingelt ära saada selle, et Hillar Palamets ütles Tartumaa raamatukoguhoidjate ajalehes “Meie Leht” järgmist: “Kui ma ostaksin kõik need raamatud, mida ma aasta jooksul läbi loen, kuluks mul kümme tuhat, ehk rohkemgi krooni.” Tema idee oli küll selles, et tuleb osta mitte raamatuid, vaid teadmisi nende sees, aga selle lause ideega on nii nagu iga asjaga, et kui kuskilt tilkuma hakkab, siis tuleb muudkui juurde. Nii oli kuskil “kuidas olla ökom” internetilehel üks esimesi asju samuti just see, et ära osta raamatut, vaid mine parem raamatukokku. Või veelgi parem, ära mine raamatukokku ka, hoiad bensiini kokku. Ma vaatan neid ütlemisi ja mõtlen, kuidas nii see asi ikkagi ei käi.

Eelkõige on raamatupoed väga toredad kohad, eriti just sellised väikesed, Black Booksi moodi või Mustvee raamatupoe moodi või Räpina raamatupoe moodi. Või Pärnu raamatupoe moodi. Seal saab alati mingit nalja ja samas ostad sa sealt just selle, mida sa oled kas ammu otsinud või mis pakub sulle mingit eriti imelikku rõõmu. Ja seda suurem mure on nende raamatupoodidega, mis kinni pannakse. Ma ei ole kindel, et see pood Mustvees üldse alles on. Isegi maja. Samuti Räpinas. Pärnu Apollo võiks alles olla, hoolimata sellest, et nad põrandat pesevad ujutamise meetodil. Seda isegi ajal, kui inimesed rahulikult riiulite vahel kõnnivad. See oli paar aastat tagasi suvel, kui koristaja tuli ja seal ikka väga märja lapiga ringi tuustis, kuidas kõik ujus ja kuidas õhk täitus imala aurava niiskusega, mis hinge kinni võttis. Mulle tuli meelde, kuidas me klassivennaga olime koristajad koolis ühel nädal ja proovisime ka seda pesemise asja uutmoodi. Lükkasime ämbri klassipõrandale pikali ja ajasime lapiga laiali. Pärast kui me tahtsime klassi üle anda ja õpetaja, kes oli parasjagu korrapidaja (ma olen unustanud õiged terminid kahjuks), tuli klassi, vaatas meid, vaatas põrandat ja küsis, et kas me tahame maja ära mädandada või ära uputada. Seega kõigi eelduste kohaselt võib Pärnu Apollo vabalt ka ära uppunud olla.

Teise asjana pole raamatukogud üldse nii toredad kohad. Tee, mis tahad ja kuidas ma ka oma isiklikku ajalugu ei salga, on nad siiski hoopis igavamad kohad kui poed. Alustades sellest, et raamatud pole uued ja lõpetades sellega, et ülikooli ajal oli täiesti moraali hävitav kohustuslik osa TTÜ raamatukogus veeta ja füüsika praktikume teha või mat.analüüsi eksamiks õppida. Ma ei tea miks see nii mõjub, aga mõjub. Tartu Ülikooli raamatukoguga olid mul samas väga head suhted. Mul on väga kahju, et raamatukogusid pannakse kinni (mitte ainult Eestis) ja rahaga on kehv lugu, aga samas, midagi on nende juures valesti. Võibolla on nad ajast maha jäänud, arhiiviks, mitte enam info keskuseks. Võibolla see, et internetist leiabki tänapäeval peaaegu kõik üles, teebki inimesed laisaks ja nad ei taha enam raamatukokku minna. Aga võibolla ei ole ma tegelikult senini andeks andnud seda, et minult Tallinna Keskraamatukogus 200 krooni tagatist nõuti.

Raamatupoodi lähen ma niisiis alati hea meelega ja mul pole kahju sellest rahast, mis ma seal kulutan. Küll aga on mul kahju, kui ma käin mõnes raamatupoes viimast korda. Tartus pannakse kinni Kupra raamatupood ja ma käisin seal siis, kui esimene laastamistöö oli juba tehtud. Segaks jäi, kuidas 40% allahindlust tähendab ikkagi 200 krooni heade raamatute eest, aga olgu, need müüjad seal nägid välja nagu viimsepäeva laupäeval. Nad pakkisid küll endise hoolikusega kõik mu ostetud raamatud paberisse, mitte kilekotti ja voltisid selle kinni teipi kasutamata, mille peale mul hakkas ka pisar silma tulema.

Hävingu pealtvaatamine ei peagi olema meeliülendav sündmus.

Ma ostsin sealt esimesed kolm raamatut oma kuu ostmise nimekirjast. Need olid just need maapoe tennised ja kastekann, mille sa ostad, sest sa pole neid varem kuskil näinud. Paar kandidaati oli veel, mille juures ma kahtlesin, aga need olid sellised igapäevased piim ja vorst, milleks ei pea minema kohale kuhugi kaugele. Kahjuks ma pole ühegagi neist naljakatest tennistest lõpuni jõudnud, et ma saaks midagi asjalikku öelda. Varsti, siis kui tuleb suvi, pean ma kardetavasti tegema paar kuud raamatutest, mis ma olen pooleli jätnud.

Aga ma lugesin siiski rohkem kui paistab. Kaks raamatut jäi pooleli, mida ma ei tohi nimetada, sest see oleks nende suhtes ebaaus. Ma olin kunagi veendunud, et ma ei jäta kunagi ühtki raamatut pooleli, aga elu tõestab vastupidist. Asi polegi selles, et need konkreetsed 2 raamatut oleks halvad olnud, vaid pigem, ma leidsin kaks hoopis paremat, mis tõusid lugemisjärjekorras ettepoole.

Linn Ulmann on Anna Gavalda on see, et ma loen ja tahan järjest vähem lugeda, sest muidu tuleb viimane lehekülg ja kõik saab läbi ja mul pole enam midagi käes hoida ja mul pole enam tuju midagi muud kätte võtta. Nad on nagu liiga hea ja ilus tüdruk, kellega kohtumisel sa hakkad juba enne kohtumist kartma, et sa pead millalgi tema juurest ära tulema. Siin saavad mu sõnad otsa.

Mesilastaru laul on maja.

Minu kõrvalmajas elab mees, kes käib ristiga ringi. Või elas vähemalt paar aastat tagasi. See habemega mees, kes käis suur puust rist seljas mööda linna, trollis, bussis, kus iganes, kaelas silt mingi ebamäärase kirjaga jumalast ja rääkis inimestele lauseid, mida nad kuulda ei tahtnud.

Minu majas elab punase parukaga vene naine, kes käib mööda linna ringi ja sõimab kõiki. Võibolla südamest, võibolla mitte, võibolla on tal mingi mõte, võibolla mitte, aga ta tekitab viha. Ta sõimab kurjalt ropus vene keeles ja kui ta satub sulle otsa vaatama, siis on raske talle mitte kallale minna. Kui ta parasjagu trollis pole, siis sõimab ta meie majas oma rõdul. Kõiki möödaminejaid, olgu need koolilapsed või jõmmid või kes iganes.

Kui mu trepikojas teisel korrusel põles, siis selgus, et kolmandal korrusel elas üks vana naine, kellel polnud vett ega elektrit ja kes ei lasknud kedagi kunagi enda juurde sisse ja kelle tuletõrjujad leidsid oma korteri ukse tagant maast. Ta oli tõstetud trepikotta, ta oli riide all väike kühm tahmast mustas koridoris, kui ma koju lõpuks sisse sain.

Minu all elab mees, kes vaatab telekast vormelit raja äärest. Kes kuulab muusikat kontserdil pea vastu kõlarit. Kes mängib Playstationiga rallimängu oma toa kruusasel teel, katkise summutiga autoga. Ta hääled elavad meie toas.

Tulekahju ajal räägiti, et meie majas tapeti viiendal korrusel üks mees. Vastasmaja korterist või katuselt olla tulistatud. Palgamõrvar tulistas.

Teine korrus põles sellepärast, et üks naine pani oma isa korteri põlema ja hüppas ise aknast välja. See isa, vana mees, elab senini ja räägib alati kõigiga, kes temast mööda lähevad. Selline vanaisa, keda kõik endale tahaks.

Need on need lood, mida ei olnud mesilastarus. Märts on läbi, linnud laulavad.