2009 Aprill - Sõda

Ostetud raamatud:
Juhan Peegel - Ma langesin esimesel sõjasuvel
Ursula K Le Guin - Meremaa võlur
Mario Puzo - Ristiisa

Loetud raamatud:
Tove Jansson - Aus pettur
Juhan Peegel - Ma langesin esimesel sõjasuvel
Mats Traat - Pommeri aed
Céline Curiol - Suletud hääl
Graham Greene - Idaekspress

Seekord on loetud raamatute nimekiri tervelt kaks raamatut pikem kui ostetud raamatute oma ja selle üle võin ma ainult heameelt tunda. See tähendab, et igaveses võitluses lugemata raamatute hunnikuga on olnud üks võidetud lahing.

Lahingutest sobivalt rääkides - üks paremini kirjutatud raamatuid, mida ma üldse lugenud olen, ongi “Ma langesin esimesel sõjasuvel”. On sellised raamatud, millest sa saad aru, et see pole kellegi tunnetepuhang või kellegi elu lugu, vaid on kaalutletud, parandatud, üle proovitud, sada korda mõõdetud ja siis üks kord lõigatud töö. “Ma langesin esimesel sõjasuvel” pole mingi lihtne raamat, aga samas on ta just seda. Lühikesed fragmendid, filmilikud pildid, päevikulaadsed, kommenteeritud tükid on need, millest see raamat kokku on pandud. Kõik tükid sobivad omavahel, kõik on omaette lood ja samas haakuvad suuremasse teemasse. Kõike seda seletabki fakt, et Peegel kirjutas seda 12 aastat, ajavahemikus 66-78. See pidi selgelt olema üks vaevarikas töö, aga tulemus on seda väärt. Raamat räägib eesti meestest, kes nõukogude sõjaväkke mobiliseeriti ja esimese asjana kohe Petseri kaudu suurt ja ääretut kodumaad kaitsma viidi. Samal ajal olid saksa väed selja taga peale tulemas ja pidevad lahingud taganemistel noppisidki mehi järjest maha. Ma ostsin selle poolkogemata, see on osa Päevalehe raamatuseeriast ja mul oli just selline tunne, et tahaks mõnda vanade meeste sõjamemuaari lugeda. Midagi, kus on tegevust ja mis on päris inimestest. No ja siis ta seal oligi, poes nätsude kõrval. Üldse mitte kena viis nii head raamatut inimestele anda.

Kui ma juba Päevalehe raamatutest rääkima hakkasin, siis ma ei saa jätta ütlemata, kui mõttetu tegelikult see praegune seeria on. Kõik need raamatud on inimestel kas kodus juba olemas või siis on nad sellised, mida keegi ei loe niikuinii. Ehk see seeria süvendab veelgi seda efekti, et inimene ostab saiaga koos raamatu, tunneb ennast jube kultuursena, kodus paneb otse teiste samasuguste kõrvale ja ei võta isegi kilet ära. Kile ju on sellepärast seal, et singist ja vorstist tulev potentsiaalne rasv ei saaks rikkuda singitarbija potentsiaalset kultuurielamust. Nagu nad hooliks. Nagu sellega potentsiaalsus lõpeks. Selle peale ongi tulemuseks riiul-sisekujunduselement, justkui pilt koduajakirjadest, steriilne ja igav. Teisest küljest teeb selline massiline raamatute näkkutoppimine liiga üksikutele headele pärlitele, mis teiste vahel on. Need peavad ka lõpetama näotuna teiste vahel. Ainuke hea asi on viimase seeria juures see, et raamatute kvaliteet on muutunud normaalseks. Ei ole enam imepisikest kirja või “see oligi kõige odavam paber” imelikku paberit ja laialilagunevaid kaasi. Keegi oskab õppida küll oma vigadest.

Kui ma vaatan loetud raamatute nimekirja, siis ega mul enam ei tulegi nii väga meelde, kui palju ma ikkagi vaevlesin, et nad sinna nimekirja ilmuks. Tove Janssoni “Aus pettur” jäi mul eelmise kuu lõpust pooleli, sest ta lihtsalt ei edenenud. Selline aeglane ja põhjamaine rannaküla elu, imelik lugu, samas kuidagi tõmbas ikkagi, aga tempo oli aeglane. Lugu ühe väikese küla inimestest, täpsemalt ühest. Kui keegi küsiks, kas ta peaks seda lugema, siis ma arvan, et ei. Kui keegi küsiks, miks ma seda lugesin, siis ma ei oskaks vastata. See oleks võibolla sobinud lasteraamatuks, kui ta poleks nii pikaldane ja vanainimeselik olnud.

Mats Traati ma polnud varem lugenud. Ega ta samuti lihtsalt ei läinud, sest ma olen ära harjutatud nende uute moodsate romaanidega, mis on nagu seiklusfilmid või ümarate nurkadega värvilised internetilehed tehtud lihtsad ja tarbijale. Aga mulle ikkagi meeldis. Tsaariaegne eesti elu, kus inimestel on endiselt samad mured, samad ootused, sama segadus igapäeva elu piiride ja soovunelmate vahel. Mul on tegelikult tema lugemiseks veel põhjuseid, aga las nad siin jäävad nimetamata.

Teine raamat, millega ma tõeliselt maadlesin, oli Graham Greene “Idaekspress”, mis on klassikaline kirjandus selle kahtlase sõnaühendi kõige klassikalisemas tähenduses. Kriminaalne, mitmetahuline lugu, erinevad karakterid, natuke armastust, natuke vedamist, veidi ebaõnne, lootuste purunemist, auahnust. Kõike nagu oli, pealegi oli see “road-movie”, tegevuskohad muutusid, rong sõitis pidevalt. Aga jube klassikaliselt väsitav oli lugeda ka. See oli üks neist raamatutest, millest ma pidin suvel kirjutama, sest ma ei uskunud, et ma selle vahepeal läbi saan. Võimaluse, mille ma endalt nüüd ära võtsin ja mis tekitab suveks veel suurema tühimiku. Tjah. Graham Greene sai ühel hetkel mu lemmikkirjanikuks, kui defineerida lemmikuid selle järgi kui palju sa neid tarbid. Ma lugesin kõik ta eesti keeles ilmunud raamatud läbi kusagil kooliajal, siis inglise keele kodulugemise tarbeks ühe inglisekeelse lisaks. Ja ma isegi ei mäleta, milline neist oli esimene või miks ta mulle meeldis. Aga ma ei saa enam pidama. Viimati eesti keeles ilmunud “Au ja vägi” võttis mult veel enam energiat, kui “Idaekspress”. Samas ega ei jäta jonni isegi kui valus on. Siiski, nendest kõigist on üks, mis on teistest minu jaoks üle, mis tuleb mulle ikka aegajalt meelde. See on “Armastusloo lõpp” (i.k. The End of the Affair). Seda ma võiks ikka ja veel uuesti lugeda, võibolla jätaks lõpu teinekord vahele, aga algusest kuni kolmveerandini on see elu nagu Ingmar Bergmani “Stseenid ühest abielust”, miinus abielu.

Mul on peaaegu välja tulnud seekord ainult raamatutest rääkimine. Viimane loetud, paar kuud tagasi ostetud, järjekordne prantsuse naise raamat prantsuse naise elust oli ootamatult midagi, mis võiks mõistuse viia. “Suletud hääl” on raamat, mille sisu on tõepoolest kohati järjekordne. Järjekordne noor naine, järjekordselt omajagu vaba seksi, järjekordselt palju tahtmist kellegi keelatu järele, järjekordselt palju Pariisi. Selle raamatu trikk aga seisnes tema vormis. Seal ei olnud dialoogi. Mitte ühtegi. See läks ühtlase hooga, seal oleks võinud vabalt ka punktid olemata olla. See oli nagu väljahingamine ilma sissehingamiseta ja ilma vähimagi vihjeta selle kohta, et õhk võiks üldse kunagi otsa saada. Lõputult suur õhupall, mis vaikselt vuhisedes tühjeneb ja tühjeneb. Mul oleks võinud vabalt olla periood elus, kus mulle selline vorm ei meeldi, ajab närvi, jätan pooleli. Ei olnud, oli hoopis haakuv, leplik, see võttis mu oma tempoga kaasa. Mulle meeldib hirmsasti hommikul lugeda, poolunest välja saada raamatuga ja siis tööle jooksta, rahulolevana, aga natuke aega endale saanuna. Ma loen otse voodis või söögi kõrval, unustan ennast lugema, jään tunni hiljaks. Vantsin või sõidan tööle. Aga samas rahul, et midagi viis mu mõtted mujale. Elan vahel veel terve tee oma kümme minutit kõndides raamatutegelaste elu. Pariisi naiste elu. Ta oli metroos teadustaja. Tööl olles ilmetu hääl, mida keegi ära ei tunne, mis kõlab nagu masin, mis võikski olla masin. Kohtus peol ühe mehega, tahtis teda. Peaaegu nagu sai, aga ei saanud ka. Mõtles välja kõik, mis juhtub, kui ta temaga kokku saab ja siis ei juhtunud muidugi midagi. Elas oma mõtetes või oli see raamat otse välja lõigatud ta mõtetest. Sattus kogemata teatrietendusse, sattus üksi teise linna ja muutus nõrgaks, selliseks, kes koguaeg on justkui tugev olnud ja äkki on täiesti paljastatud, ilma enesekindluseta, mida ta väljapoole näitab. Kõik kestis algusest lõpuni, ma imetlen, kuidas vahel kirjutatakse, hoitakse stiili ja tempot nii kaua. Ühtlaselt.

Lõpp tuleb alati ootamatult.