2009 Juuli - Ühemõtteliselt

Ostetud raamatud:
Gabriel Garcia Marquez - Kaksteist kummalist palverändurit

Loetud raamatud:
Laurent Graff - Õnnelikud päevad
By the photographers of Redux Pcitures - American Youth
Charlotte Roche - Wetlands
Gabriel Garcia Marquez - Kaksteist kummalist palverändurit

Kui ma mõni aeg tagasi olin väga rõõmus, et sõjaseis ostetud ja loetud raamatute osas on loetud raamatute kasuks, siis seekord valmistab olukord mulle suurt tuska. Esiteks sellepärast, et loetud raamatutest üks on ka ostetute nimekirjas. Teiseks sellepärast, et see üksainus ostetud raamat oli mõttetult kallis. Kolmandaks sellepärast, et üks loetud raamatutest oli mõttetult lühike. Neljandaks sellepärast, et üks loetud raamatutest oli pildiraamat. Seega on minulgi käes aastaaeg, mis valmistab kõigile ajakirjanikele ja lehelugejatele suurt rõõmu. Tegin kurki purki, polnud aega midagi lugeda.

Pildiraamatus oli samas ikkagi päris mitu lehekülge juttu. Raamat oli suhteliselt impulsiivne ost ja tulemus on sama impulsiivne, ehk siis hetkeline. Ostad ta ära ja mõtled, et oh kui tore. Siis kodus vaatad ja mõtled, et oh kui tore. Siis kuu aega seisab ja näed riiulis ja mõtled, et oh kui tore. Siis mõtled, et võtaks kile ümbert ära ja vaataks sisse ka. On jah tore, aga mis siis nüüd edasi saab. Rohkem pole ju põnevust ega tahtmist teda lapata. Sisuliselt on tegemist erinevate fotograafide poolt tehtud piltidega Ameerika noortest. Elu, töö, lõbu, armastus, mäng. Ilusad pildid on. Mulle sellised eriti kunstilised ei istu ka. Lihtne ja ilus peab olema. Nii et ongi lõpuballi pildid, oma armsamaga pildid, tööpildid. Tööpildid muuseas sisaldavad ka Portlandi stripibaaris töötavaid naisi. Üks huvitavam osa, millest kirjalikus osas juttu tehti, oli see, et koguti noored kokku ja paluti neil kirjutada üks küsimus Jumalale. Päris mõnusad olid, näiteks “What the fuck were you thinking?”. Suur osa neist piltidest peaks olema ka internetis väljas, kes otsib, see leiab.

Ainus ostetud raamat tõmbas mind lainele hetkega. Kaksteist juttu erinevatest linnadest ja inimestest. Kusagil taustal varjuna Härra Kirjanik, kelle kohalolu on tunda, kuid kes ei häiri lugemist ega pealtvaatamist. Kui ma siinseid jutte kirjutama hakkasin, siis ma olin üsna veendunud, et ma annan edasi rohkem tunnet, mida raamat minus tekitab ja vähem tegelikku sisu. Palveränduritest lugedes tahtsin ma reisida. Eessõna oli pikk ja rääkis sellest, kuidas Marquez käis enne lõplikult lugude valmissaamist kõik jutuks tulevad linnad veel korra üle. Ma tahaks just sedasi minna, natuke suurema põhjusega, järjest läbi mitu minu jaoks olulist linna, et vaadata need üle. Vaadata, kas need asjad, mida ma mäletan, on samamoodi, vaadata, kas ma tunnen ennast endiselt samamoodi. Ma tean küll kui lamedalt kõlab “oo, Berliini ma ei unusta kunagi”, aga nii lamedad inimesed ongi ja nii lame olen ka mina. Mu nimekiri käiks umbkaudu nii: Stockholm, Berliin, Viin, Valencia, Merida, San Cristobal de las Casas, New York, Tartu. Selgelt pole tegemist tasakaaluka valikuga, aga idee on vanade kohtade uuesti üle vaatamises. Nostalgia on muidugi sama odav kui internetiporno.

“Õnnelikud päevad” on väga õhuke raamat ja ma polnud üldse kindel, et mul seekord õnneks läheb. Ta oli väga kõvasti allahinnatud ja väga ilmetu olemisega. Pegasuse väikese sarja häda ongi see, et kui ma midagi tahan, siis ma tahan kohe ja kui ma ei taha, siis ma ei taha pärast ka hea hinnaga. Ma olen sellega ühe vea teinud ja rohkem ma mööda panna ei taha. Väikese sarja väike raamat pakkus siiski head äraolemist. “Õnnelikud päevad” on raamat mehest, kes täisealiseks saanuna ostab endale hauaplatsi ja kolib vanadekodusse elama. Meeseksistentsialism oma parimas vormis. Noor, aga kõigest justkui loobunud mees, oma saarel (vanadekodus), ei suhtle, leiab kellegi erineva siiski rääkimiseks (suur vanusevahe), käib läbi omamoodi puhastustule. Kui ta surnud pole, siis elab ta siiani õnnetult edasi. Selge ja asjalik raamat.

“Wetlands” oli mu Amazoni soovinimekirjas juba pikemat aega. Ma lugesin talvel Guardianist, et see on olemas ja ilmub peatselt inglise keeles ja kuna mu saksa keel on siiski piisavalt roostes, tuli oma aega oodata. Kannatlikult, kuni selle hetkeni, kus ta ühes lennujaamas väga sobivalt riiulis terendas. Ma tegelikult ei tea, kust sellega alustada. “Wetlands” on raamat naisest, kes täisealiseks saanuna laseb ennast steriliseerida. Naiseksistentsialism oma parimas vormis. Millega ma jõudsingi kohta, kust ma edasi ei oska. Ma nimelt pole sellist naiseksistentsialismi veel kohanud. Võibolla sisust natuke rääkimine ei saa kellelegi haiget teha. Või siis saab. Lugu algab sellest, et minategelane Helen on haiglas, tal on parasjagu olnud sügav pärakuoperatsioon, mis algas sellest, et hemorroidid said kokku raseerimisega. Infektsioon, metsik valu, arst, operatsioon. Saate aru küll. Pärast on kõik pärani mõnda aega. Õige nali algab sealt, kus ta tahab näha, mis tal täpselt ära opereeriti. Õige nali algab sellest, kus ta räägib raseerimisest ja pesemisest natuke rohkem. Idee on selles, et naturaalsuses peitub oma võlu. Et igalt poolt võibolla siiski ei pea raseerima, et ühiskond ei peaks jätma muljet, et naised kasvavadki ilma karvadeta jalgevahel. Et lõhnas peitub võlu ja jõud, et ei pea kogu aeg metsikult seepi kasutama. Helen nimelt valmistub kohtinguks ette nii, et pistab omale sõrme tuppe ja tõmbab siis selle määrdega kaelale paar triipu. Nagu ikka hõrgu parfüümiga. Oi kuidas see töötab. Ta pole veel kuivale jäänud. Rääkides kuivale jäämisest, nii nagu Helenil on alati olnud hemorroidid, nii on ta ka pidevalt olnud väga märg. Ehk siis oma parfüümi jätkub.

No ma ei saa kõike ka ära rääkida. Oletame, et teil on nüüd oma visioon värviliste piltidena peas olemas. Seda raamatut on arvustustes nimetatud väga feministlikuks raamatuks. Räägitakse, et kriitikud nimetavad seda pornoks, fännid erootiliseks romaaniks. Kahtlemata on seal palju ärgatavaid momente. Kui sa oled sedamoodi ärgatatav. Aga kommentaar feminismi kohta ajas mu segadusse. Feminism tähendab tavaliselt seda, et mingisugune kole tädi, parasjagu oma menopausi raskuste kõrghoos, räägib Rahvusraamatukogus suurele saalitäiele naistele kui halb ikkagi on, et naised sama palju palka ei saa kui mehed. Peale seda läheb koju ja peksab oma väikest armetut meest. Kindlasti ei ole ta noor, kindlasti ei lõhna ta hästi. Hmm… Okei, tagasi naiseksistentsialismi juurde. “Fight Club” on “Wetlandsi” õde. Või vend. Või homoarmuke. Enese parandamine on masturbatsioon. Sobib sama hästi mõlema raamatu tunnuslauseks.

Ma jätan sisulise poole nüüd veidi tahaplaanile ja räägin sellest, kuidas otsad kokku saavad. Autor, Charlotte Roche, oli üks armsamaid Viva VJ-sid. Sel ajal kui Vivas veel muusikat lasti, mobiilihelinaid ei saanud telekast tellida ja rohi oli TTÜ ühika ees ikka kuradi roheline. Mulle ta väga meeldis. Ta tegi igasugu lõbusaid intervjuusid kõikide heade alternatiivsete artistidega ja oli üks vahva saksa tips. Ta on muide poolsakslane, poolinglane. Selle kõik olin ma ära unustanud kuni hetkeni, kus ma nägin tema pilti raamatuarvustuse juures. Siis oli täielik “nüüd ma mäletan küll” moment. Charlotte oli ühel ammusel päeval telekas, meie juures oli mingi seltskond, või olime lihtsalt kolmekesi, keegi meist ütles, et oo, ta on nunnu ja keegi teine ütles, et kuule, see on ju see karvane naine. Järgmine hetk Charlotte tõstab käed ja ta kaenlaalused on linnupesad. Ehk siis … tagasi raamatu juurde.

Kusagil tagumise kolmandiku juures hakkas see mind siiski ära tüütama. Võibolla on see harilik porno efekt, et kaua sa seda nühkimist vaatad. Või siis ta ei nühkinud lõpupoole enam piisavalt, vaid hakkas härdaks ja õrnaks muutuma. Mulle üldse ei meeldinud tema põhjus kauemaks haiglasse jääda. See oli kuidagi liiga lihtne, ainult tiinekas teeks nii. Aga ma ei saa kõike ära rääkida, nii et ma ei ütle, mis see oli.

Mõned ilusad lõpulaused veel. Ma nägin uudistes klippi, kus Hardo Aasmäe rääkis, et tänapäeva lõhnaained on halvad, et inimesed peaks neid vähem kasutama. 10 sekundit uudiseklipi lõpp, suvise uudistepuuduse perioodi alguses, ma ei tea millest täpselt jutt oli. Aga moraal oli, et enne kui te lõhnastatud nõudepesuvahendit ostate, mõelge ja võibolla see pole hea idee, et te ei teagi mismoodi asjad päriselt lõhnavad. See kummitas mul kogu aeg, kui ma järjekordseid detaile lugesin. Minu “Wetlandsi” trüki kaanel on plaaster, üks teine versioon on ka avokaadoga. Punane taust ja suur pooleks lõigatud avokaado. Helen kasvatas avokaadosid. Väetas neid naturaalselt, võttes vahepeal seemne potist välja ja pani neid endasse. Polnud suurem asi üllatus, ega? Kõigest muust, mida Helen endasse pani, lugege ise.

Järgmine kord tuleb jälle teistmoodi, sest kõige lõpetuseks tuleb öelda kuldne lause - sa oled see, mida sa loed.