2009 August - Naine ja mees

Ostetud raamatud:
John Fowles - Maag
Graham Greene - Armastusloo lõpp
William Somerset Maugham - Miraaz. Valimik lühijutte
Saul Bellow - Mr. Sammleri planeet
Ingmar Bergman - Fanny ja Alexander
Hubert Kahn - Abielu tervishoiust
Ernest Hemingway - Pidu sinus eneses
Pascale Roze - Hävituslendur Zero

Loetud raamatud:
John Fowles - Maag
Pascale Roze - Hävituslendur Zero

Ei ole mingit mõtet hädaldada. Et tasakaal on puudu või olen läinud liiale ühele või teisele poole või ei oska hakkama saada. Mul polegi mingit õigustust, ma lihtsalt tegin seda. Läksin poodi ja ostsin endale “Maagi” ühel suvalisel kolmapäeva õhtul, peale tööd. Ma arvasin mõnda aega, et sellest mulle aitab. Et mul pole rohkem vaja. Et mul on nüüd korralik doos käes. Aga ei, ma läksin jälle. Ma maitsesin jälle. Kirbuturul müüakse ju nii odavalt raamatuid. Ma oleks isegi seal hakkama saanud, kui ma poleks kogemata leidnud peale terve hulga kastide läbivaatamist “Armastusloo lõppu”. Ma olen seda otsinud kõikidest poodidest alates momendist, kui ma seda lugesin. Loomingu Raamatukogu raamatuid otsida on kahtlemata üks tulus töö. Nii et ma olin vahepeal ostnud inglise keelse versiooni ja selle läbi lugenud. Paar korda. Ma ei hakka sellest rääkima, sest ma olen sellest juba rääkinud. Aga nüüd ma sain ta kätte ja temaga koos käis üks krõks ja järgmised 5 kroonised ostud tulid juba lihtsalt. Mind päris huvitab, millal ma neid lugema hakkan. Siis tuli päev Pärnus, kus oleks kõik jälle võinud hästi minna. Aga ei, selgus, et üks mees on teinud põhimõtteliselt “Black Books” poe Pärnusse, teeb seda igal suvel ja sellest pole raske mööda jalutada, kui Pärnusse satutakse. Ma jalutasin sisse ja hoolimata röövellikust hinnapoliitikast, toetasin tema püha üritust.

Kuni viimase hetkeni tundus, et nüüd tõesti aitab. Kuni ma läksin jälle. Jälle 5 krooni ja Rahva Raamatu keldrilaadalt sain “Hävituslendur Zero”. Ma mäletan seda raamatut nagu kombeks, aastaid, aga pole kunagi julgenud osta. Selgub, et see oli täiesti minu jaoks. Ajast, mil seda poolvärviliste kaantega sarja polnud olemas, kus ilmuvad kõik õnnetute ja muudmoodi segi keeranud ilusate naiste ilusad raamatud. Ma pole küll Pascale ilus kindel, aga raamatust tundub, et kõik on õige. Ta on küll kirjutanud lühidalt, aga korralikult. Alustab ilusti lapsepõlvest, läheb edasi enese avastamiseni, murdumiseni, pettumusteni. Lapsepõlve traagika saadab teda korralikult lõpuni. Puänt on olemas.

Ma kirjutan väga kalgilt, aga tegelikult on see omamoodi õrn raamat. Selline, kuhu on elu pandud ja mida on väga lihtne ära rikkuda oma kalgi kokkuvõttega. Hea oli teada, et mu vaist viib mu meeldivasse kohta.

Teine loetud, tegelikult niisiis esimesena loetud, John Fowlesi romaan “Maag” (originaal 1966, täiendatud 1977) on hullumeelne teos. Hullumeelselt, võimsalt, metsikult, tohutult meisterlik raamat.

Aga ma pean alustama natuke kaugemalt. See on üks neist raamatutest, mida sa näed alati raamatupoes ja mõtled, et jah, kahtlemata, võiks ju lõpuks osta. Samas, kui aastaid pole ostnud, miks nüüd siis peaks. Ma mäletan seda kaua erinevates raamatupoodides. Alati on olnud tunne, et see raamat on liig. Kusagil 4-5 aastat tagasi olin ma töökaaslase või pigem sõbraga laevas teel Helsinkisse ja ta luges “Maagi”. Me läksime töö pärast, päevaks, ja mulle tundus veidi imelik, et midagi nii suurt on mõtet kaasas kanda. Ma mäletan, et ma küsisin, et kas see on siis ka hea. Ta oli kusagil poole peal ja ei tundunud, et tal väga kiire oleks. Minu meelest läks see lugu nii, et ta ütles, et nojah, enamvähem. Kui ma õigesti mäletan. Ja siis mõni aeg hiljem, kui ta selle läbi sai, tuli isiklikult ja teatas, et jah, oli küll hea raamat. Kuidagi väga lõplikult. See muidugi ei andnud mulle ikkagi piisavalt tõuget, et ise minna ja lugeda. Võib-olla sa pead olema selleks mingis õiges vaimuseisundis, võib-olla asjad tulevad su juurde õigel ajal ja mitte varem. Võib-olla on tegemist saatusega, võib-olla keegi otsustab neid asju kusagil sinu eest. Või siis oli ta lihtsalt liiga kallis ja minu raamatute ostmine ei olnud veel õiget hoogu sisse saanud.

Niisiis ma ei saa öelda, et kui ma nüüd, ühel tavalisel pärastlõunal läksingi ja võtsin sirgelt selle, et nüüd mu ootused oleks kuidagi rohkem paigas, või et mu vaim kuidagi rohkem valmis. See oleks võinud juhtuda iga päev juba mõni aasta tagasi.

Ma ei teagi, millest ma nüüd kõige rohkem paika pandud olen. Kas sellest, et ma polnud ammu lugenud midagi, mis on 700 lehekülge ja lausa raske käes hoida. Või sellest, et mul kordagi igav polnud. Või sellest, et peale esimest 100 lehte ma enam ei teadnud, kes ma olen ja kus ma olen. Või on see puhas austus ja respekt, et keegi suutis selle kõik kokku kirjutada. Kui palju erinevaid tahke, niite, ajaloo- ja mütoloogia viiteid sa suudad ühte raamatusse panna, ilma et see muutuks segaseks tohuvabohuks. Kui palju sa suudad rääkida mehe igatsusest oma femme fatale vastu, samas kiusatustest puhta ilu, puhta mängu vastu, neist paratamatult tulevast konfliktist, ilma et sa muutuks labaseks, hakkaks ennast kordama. Väga tihti ei suuda. Väga palju neid inimesi pole, kes suudavad. Lihtsalt võttes on see kohati üksiku, saamatu, nagu ikka õnnetu lapsepõlvega mehe jutustus oma niiöelda tühistest probleemidest. Elust ja asjadest nagu mulle meeldib öelda. Muidugi armastusest. Seatud üles väga maalilisse keskkonda - väikesaar vahemeres. Kreeka õhuga. Peale seda tekkis mul lõpuks soov minna Kreekasse ja vaadata ise, mis selle maaga ikkagi on. Euroopa on liiga lähedal ja liiga lihtne, aga mulle tundub, et nii nagu on võimalik aastaid heast raamatust mööda vaadata, on võimalik ka heast maast aastaid mööda vaadata. Oleks elu ka nii lihtne nagu reisimine.

Ma arvan, et peamine asi oligi see, kuidas läbi mängu, läbi reaalsusega kohutavalt seguneva mängu, kaotas ka minu ümber kõik oma reaalsuse ja mõistetavuse. On ainult aimdused, on ainult segadus, on ainult ootused ja lootused, mis ei vii kuhugi. Ma lugesin seda üks hommik paar tundi ja edasine päev oli nagu vati sees. Ma lugesin seda ühel õhtul ja jätsin peale paari tundi pooleli, sest tundus, et liiga palju saab. Ma mõtlen, et hiljem on analoogset reaalsuse ja kujutluse segadust palju kordi uuesti läbi mängitud ja see on alati sama veenev ja muljetavaldav olnud. Võtame filmid Existenz ja Game, eriti viimane. Nendes peituv sarnasus on küll peaaegu ainult selles, et inimene enam ei tea, mis on päris ja mis mitte ja hakkab vaikselt hulluks minema ja see hullus, äng, segadus kandub edasi pealtvaatajasse. Aga just see tunne on see, mis loeb. Kui veel rääkida sarnasustest tänapäevastema filmidega, siis üks moment oli populaarne keerata vint üle erinevate ‘cult’ide rituaalidega. Mõelge midagi stiilis Eyes Wide Shut, Ninth Gate jne. See tüütu klishee, kus peategelane saabub peole ja kõik ülejäänud on mustade hõlstidega, maskides, iga mask on omaette sümbol, millega tahetakse vaatajale edasi anda teksti, millest 90% vaatajatest aru ei saa. Tavaliselt pole naiskangelastel musta ürbi all ühtki riiet ja rinnad tikuvad pidevalt välja. Siis saab pidu õige hoo sisse ja viiakse läbi teatav ohverdus või akt, mis sisaldab kitsesarvedega ja üüratu peenisega meest mingit neitsit (või naispeaosalist) vastu tema tahtmist suure hulga pealtvaatajate ees võtmas. Selliste rituaalidega analoogiaid oli “Maagis” ja need olid ka ainsad asjad, mis mind häirisid. Võib-olla just sellepärast, et need on filmides nii tüütuks tehtud ja võib-olla sellepärast, et kostüümipeod pole mu lemmikud, aga peamiselt sellepärast, et tõepoolest, sedalaadi pidu ja akt ei eruta mind.

Küll aga oli seal rohkelt muid erutavaid kohti. Soe meri, päikeseloojang, alastus rannal, noored ilusad kaksikud on kõik samuti klisheed, aga maalähedasemad. Midagi, mida ka lihtne inimene oskab ette kujutada. Või kirjeldused sellest, kuidas peale pikki ootusi, peale pikki segadusi, peale pikka igatsust saad pimedas öös oma muusaga üheks. See on midagi, mida iga armunud kuuenda klassi poiss mõistab. Ja kõik see on esitatud selgelt, üle paisutamata, nii et sa mõistad, millest sa ilma jääd. Või aimad, mis tunne on tegelikult magada inimesega, keda sa kogu oma hinges tahad.

Veel üks justkui filmianaloogia. Kui ma seda lugema hakkasin ja kusagil veerandi peal sain aru, et ma pole veel üldse kuskil, siis meenus mulle film “Wonderboys” ja mulle tundus, et “Maag” on ka see raamat, kus kirjanik enam pidama ei saanud. Leheküljed tulid ja tulid, aga ikka oli veel ühtteist lisada. Tegelikult ma eksisin. Kõike oli täpselt parasjagu. Kui midagi oli liiga palju, siis ei olnud need kindlasti leheküljed.

Ausalt öeldes “Maag” võttis mul lugemise isu päris ära. Kõik muu tundus liiga lihtne ja soperdis selle kõrval. Pean hakkama revideerima oma riiulis teisi suuri ja tähtsaid raamatuid, äkki on midagi vastu panna või midagi, mis mind tagasi tooks, üheks isikuks. Tuleb siis kuu aega jälle oodata ja vaadata, mis elu toob.

2009 Aprill - Sõda

Ostetud raamatud:
Juhan Peegel - Ma langesin esimesel sõjasuvel
Ursula K Le Guin - Meremaa võlur
Mario Puzo - Ristiisa

Loetud raamatud:
Tove Jansson - Aus pettur
Juhan Peegel - Ma langesin esimesel sõjasuvel
Mats Traat - Pommeri aed
Céline Curiol - Suletud hääl
Graham Greene - Idaekspress

Seekord on loetud raamatute nimekiri tervelt kaks raamatut pikem kui ostetud raamatute oma ja selle üle võin ma ainult heameelt tunda. See tähendab, et igaveses võitluses lugemata raamatute hunnikuga on olnud üks võidetud lahing.

Lahingutest sobivalt rääkides - üks paremini kirjutatud raamatuid, mida ma üldse lugenud olen, ongi “Ma langesin esimesel sõjasuvel”. On sellised raamatud, millest sa saad aru, et see pole kellegi tunnetepuhang või kellegi elu lugu, vaid on kaalutletud, parandatud, üle proovitud, sada korda mõõdetud ja siis üks kord lõigatud töö. “Ma langesin esimesel sõjasuvel” pole mingi lihtne raamat, aga samas on ta just seda. Lühikesed fragmendid, filmilikud pildid, päevikulaadsed, kommenteeritud tükid on need, millest see raamat kokku on pandud. Kõik tükid sobivad omavahel, kõik on omaette lood ja samas haakuvad suuremasse teemasse. Kõike seda seletabki fakt, et Peegel kirjutas seda 12 aastat, ajavahemikus 66-78. See pidi selgelt olema üks vaevarikas töö, aga tulemus on seda väärt. Raamat räägib eesti meestest, kes nõukogude sõjaväkke mobiliseeriti ja esimese asjana kohe Petseri kaudu suurt ja ääretut kodumaad kaitsma viidi. Samal ajal olid saksa väed selja taga peale tulemas ja pidevad lahingud taganemistel noppisidki mehi järjest maha. Ma ostsin selle poolkogemata, see on osa Päevalehe raamatuseeriast ja mul oli just selline tunne, et tahaks mõnda vanade meeste sõjamemuaari lugeda. Midagi, kus on tegevust ja mis on päris inimestest. No ja siis ta seal oligi, poes nätsude kõrval. Üldse mitte kena viis nii head raamatut inimestele anda.

Kui ma juba Päevalehe raamatutest rääkima hakkasin, siis ma ei saa jätta ütlemata, kui mõttetu tegelikult see praegune seeria on. Kõik need raamatud on inimestel kas kodus juba olemas või siis on nad sellised, mida keegi ei loe niikuinii. Ehk see seeria süvendab veelgi seda efekti, et inimene ostab saiaga koos raamatu, tunneb ennast jube kultuursena, kodus paneb otse teiste samasuguste kõrvale ja ei võta isegi kilet ära. Kile ju on sellepärast seal, et singist ja vorstist tulev potentsiaalne rasv ei saaks rikkuda singitarbija potentsiaalset kultuurielamust. Nagu nad hooliks. Nagu sellega potentsiaalsus lõpeks. Selle peale ongi tulemuseks riiul-sisekujunduselement, justkui pilt koduajakirjadest, steriilne ja igav. Teisest küljest teeb selline massiline raamatute näkkutoppimine liiga üksikutele headele pärlitele, mis teiste vahel on. Need peavad ka lõpetama näotuna teiste vahel. Ainuke hea asi on viimase seeria juures see, et raamatute kvaliteet on muutunud normaalseks. Ei ole enam imepisikest kirja või “see oligi kõige odavam paber” imelikku paberit ja laialilagunevaid kaasi. Keegi oskab õppida küll oma vigadest.

Kui ma vaatan loetud raamatute nimekirja, siis ega mul enam ei tulegi nii väga meelde, kui palju ma ikkagi vaevlesin, et nad sinna nimekirja ilmuks. Tove Janssoni “Aus pettur” jäi mul eelmise kuu lõpust pooleli, sest ta lihtsalt ei edenenud. Selline aeglane ja põhjamaine rannaküla elu, imelik lugu, samas kuidagi tõmbas ikkagi, aga tempo oli aeglane. Lugu ühe väikese küla inimestest, täpsemalt ühest. Kui keegi küsiks, kas ta peaks seda lugema, siis ma arvan, et ei. Kui keegi küsiks, miks ma seda lugesin, siis ma ei oskaks vastata. See oleks võibolla sobinud lasteraamatuks, kui ta poleks nii pikaldane ja vanainimeselik olnud.

Mats Traati ma polnud varem lugenud. Ega ta samuti lihtsalt ei läinud, sest ma olen ära harjutatud nende uute moodsate romaanidega, mis on nagu seiklusfilmid või ümarate nurkadega värvilised internetilehed tehtud lihtsad ja tarbijale. Aga mulle ikkagi meeldis. Tsaariaegne eesti elu, kus inimestel on endiselt samad mured, samad ootused, sama segadus igapäeva elu piiride ja soovunelmate vahel. Mul on tegelikult tema lugemiseks veel põhjuseid, aga las nad siin jäävad nimetamata.

Teine raamat, millega ma tõeliselt maadlesin, oli Graham Greene “Idaekspress”, mis on klassikaline kirjandus selle kahtlase sõnaühendi kõige klassikalisemas tähenduses. Kriminaalne, mitmetahuline lugu, erinevad karakterid, natuke armastust, natuke vedamist, veidi ebaõnne, lootuste purunemist, auahnust. Kõike nagu oli, pealegi oli see “road-movie”, tegevuskohad muutusid, rong sõitis pidevalt. Aga jube klassikaliselt väsitav oli lugeda ka. See oli üks neist raamatutest, millest ma pidin suvel kirjutama, sest ma ei uskunud, et ma selle vahepeal läbi saan. Võimaluse, mille ma endalt nüüd ära võtsin ja mis tekitab suveks veel suurema tühimiku. Tjah. Graham Greene sai ühel hetkel mu lemmikkirjanikuks, kui defineerida lemmikuid selle järgi kui palju sa neid tarbid. Ma lugesin kõik ta eesti keeles ilmunud raamatud läbi kusagil kooliajal, siis inglise keele kodulugemise tarbeks ühe inglisekeelse lisaks. Ja ma isegi ei mäleta, milline neist oli esimene või miks ta mulle meeldis. Aga ma ei saa enam pidama. Viimati eesti keeles ilmunud “Au ja vägi” võttis mult veel enam energiat, kui “Idaekspress”. Samas ega ei jäta jonni isegi kui valus on. Siiski, nendest kõigist on üks, mis on teistest minu jaoks üle, mis tuleb mulle ikka aegajalt meelde. See on “Armastusloo lõpp” (i.k. The End of the Affair). Seda ma võiks ikka ja veel uuesti lugeda, võibolla jätaks lõpu teinekord vahele, aga algusest kuni kolmveerandini on see elu nagu Ingmar Bergmani “Stseenid ühest abielust”, miinus abielu.

Mul on peaaegu välja tulnud seekord ainult raamatutest rääkimine. Viimane loetud, paar kuud tagasi ostetud, järjekordne prantsuse naise raamat prantsuse naise elust oli ootamatult midagi, mis võiks mõistuse viia. “Suletud hääl” on raamat, mille sisu on tõepoolest kohati järjekordne. Järjekordne noor naine, järjekordselt omajagu vaba seksi, järjekordselt palju tahtmist kellegi keelatu järele, järjekordselt palju Pariisi. Selle raamatu trikk aga seisnes tema vormis. Seal ei olnud dialoogi. Mitte ühtegi. See läks ühtlase hooga, seal oleks võinud vabalt ka punktid olemata olla. See oli nagu väljahingamine ilma sissehingamiseta ja ilma vähimagi vihjeta selle kohta, et õhk võiks üldse kunagi otsa saada. Lõputult suur õhupall, mis vaikselt vuhisedes tühjeneb ja tühjeneb. Mul oleks võinud vabalt olla periood elus, kus mulle selline vorm ei meeldi, ajab närvi, jätan pooleli. Ei olnud, oli hoopis haakuv, leplik, see võttis mu oma tempoga kaasa. Mulle meeldib hirmsasti hommikul lugeda, poolunest välja saada raamatuga ja siis tööle jooksta, rahulolevana, aga natuke aega endale saanuna. Ma loen otse voodis või söögi kõrval, unustan ennast lugema, jään tunni hiljaks. Vantsin või sõidan tööle. Aga samas rahul, et midagi viis mu mõtted mujale. Elan vahel veel terve tee oma kümme minutit kõndides raamatutegelaste elu. Pariisi naiste elu. Ta oli metroos teadustaja. Tööl olles ilmetu hääl, mida keegi ära ei tunne, mis kõlab nagu masin, mis võikski olla masin. Kohtus peol ühe mehega, tahtis teda. Peaaegu nagu sai, aga ei saanud ka. Mõtles välja kõik, mis juhtub, kui ta temaga kokku saab ja siis ei juhtunud muidugi midagi. Elas oma mõtetes või oli see raamat otse välja lõigatud ta mõtetest. Sattus kogemata teatrietendusse, sattus üksi teise linna ja muutus nõrgaks, selliseks, kes koguaeg on justkui tugev olnud ja äkki on täiesti paljastatud, ilma enesekindluseta, mida ta väljapoole näitab. Kõik kestis algusest lõpuni, ma imetlen, kuidas vahel kirjutatakse, hoitakse stiili ja tempot nii kaua. Ühtlaselt.

Lõpp tuleb alati ootamatult.