2009 August - Naine ja mees

Ostetud raamatud:
John Fowles - Maag
Graham Greene - Armastusloo lõpp
William Somerset Maugham - Miraaz. Valimik lühijutte
Saul Bellow - Mr. Sammleri planeet
Ingmar Bergman - Fanny ja Alexander
Hubert Kahn - Abielu tervishoiust
Ernest Hemingway - Pidu sinus eneses
Pascale Roze - Hävituslendur Zero

Loetud raamatud:
John Fowles - Maag
Pascale Roze - Hävituslendur Zero

Ei ole mingit mõtet hädaldada. Et tasakaal on puudu või olen läinud liiale ühele või teisele poole või ei oska hakkama saada. Mul polegi mingit õigustust, ma lihtsalt tegin seda. Läksin poodi ja ostsin endale “Maagi” ühel suvalisel kolmapäeva õhtul, peale tööd. Ma arvasin mõnda aega, et sellest mulle aitab. Et mul pole rohkem vaja. Et mul on nüüd korralik doos käes. Aga ei, ma läksin jälle. Ma maitsesin jälle. Kirbuturul müüakse ju nii odavalt raamatuid. Ma oleks isegi seal hakkama saanud, kui ma poleks kogemata leidnud peale terve hulga kastide läbivaatamist “Armastusloo lõppu”. Ma olen seda otsinud kõikidest poodidest alates momendist, kui ma seda lugesin. Loomingu Raamatukogu raamatuid otsida on kahtlemata üks tulus töö. Nii et ma olin vahepeal ostnud inglise keelse versiooni ja selle läbi lugenud. Paar korda. Ma ei hakka sellest rääkima, sest ma olen sellest juba rääkinud. Aga nüüd ma sain ta kätte ja temaga koos käis üks krõks ja järgmised 5 kroonised ostud tulid juba lihtsalt. Mind päris huvitab, millal ma neid lugema hakkan. Siis tuli päev Pärnus, kus oleks kõik jälle võinud hästi minna. Aga ei, selgus, et üks mees on teinud põhimõtteliselt “Black Books” poe Pärnusse, teeb seda igal suvel ja sellest pole raske mööda jalutada, kui Pärnusse satutakse. Ma jalutasin sisse ja hoolimata röövellikust hinnapoliitikast, toetasin tema püha üritust.

Kuni viimase hetkeni tundus, et nüüd tõesti aitab. Kuni ma läksin jälle. Jälle 5 krooni ja Rahva Raamatu keldrilaadalt sain “Hävituslendur Zero”. Ma mäletan seda raamatut nagu kombeks, aastaid, aga pole kunagi julgenud osta. Selgub, et see oli täiesti minu jaoks. Ajast, mil seda poolvärviliste kaantega sarja polnud olemas, kus ilmuvad kõik õnnetute ja muudmoodi segi keeranud ilusate naiste ilusad raamatud. Ma pole küll Pascale ilus kindel, aga raamatust tundub, et kõik on õige. Ta on küll kirjutanud lühidalt, aga korralikult. Alustab ilusti lapsepõlvest, läheb edasi enese avastamiseni, murdumiseni, pettumusteni. Lapsepõlve traagika saadab teda korralikult lõpuni. Puänt on olemas.

Ma kirjutan väga kalgilt, aga tegelikult on see omamoodi õrn raamat. Selline, kuhu on elu pandud ja mida on väga lihtne ära rikkuda oma kalgi kokkuvõttega. Hea oli teada, et mu vaist viib mu meeldivasse kohta.

Teine loetud, tegelikult niisiis esimesena loetud, John Fowlesi romaan “Maag” (originaal 1966, täiendatud 1977) on hullumeelne teos. Hullumeelselt, võimsalt, metsikult, tohutult meisterlik raamat.

Aga ma pean alustama natuke kaugemalt. See on üks neist raamatutest, mida sa näed alati raamatupoes ja mõtled, et jah, kahtlemata, võiks ju lõpuks osta. Samas, kui aastaid pole ostnud, miks nüüd siis peaks. Ma mäletan seda kaua erinevates raamatupoodides. Alati on olnud tunne, et see raamat on liig. Kusagil 4-5 aastat tagasi olin ma töökaaslase või pigem sõbraga laevas teel Helsinkisse ja ta luges “Maagi”. Me läksime töö pärast, päevaks, ja mulle tundus veidi imelik, et midagi nii suurt on mõtet kaasas kanda. Ma mäletan, et ma küsisin, et kas see on siis ka hea. Ta oli kusagil poole peal ja ei tundunud, et tal väga kiire oleks. Minu meelest läks see lugu nii, et ta ütles, et nojah, enamvähem. Kui ma õigesti mäletan. Ja siis mõni aeg hiljem, kui ta selle läbi sai, tuli isiklikult ja teatas, et jah, oli küll hea raamat. Kuidagi väga lõplikult. See muidugi ei andnud mulle ikkagi piisavalt tõuget, et ise minna ja lugeda. Võib-olla sa pead olema selleks mingis õiges vaimuseisundis, võib-olla asjad tulevad su juurde õigel ajal ja mitte varem. Võib-olla on tegemist saatusega, võib-olla keegi otsustab neid asju kusagil sinu eest. Või siis oli ta lihtsalt liiga kallis ja minu raamatute ostmine ei olnud veel õiget hoogu sisse saanud.

Niisiis ma ei saa öelda, et kui ma nüüd, ühel tavalisel pärastlõunal läksingi ja võtsin sirgelt selle, et nüüd mu ootused oleks kuidagi rohkem paigas, või et mu vaim kuidagi rohkem valmis. See oleks võinud juhtuda iga päev juba mõni aasta tagasi.

Ma ei teagi, millest ma nüüd kõige rohkem paika pandud olen. Kas sellest, et ma polnud ammu lugenud midagi, mis on 700 lehekülge ja lausa raske käes hoida. Või sellest, et mul kordagi igav polnud. Või sellest, et peale esimest 100 lehte ma enam ei teadnud, kes ma olen ja kus ma olen. Või on see puhas austus ja respekt, et keegi suutis selle kõik kokku kirjutada. Kui palju erinevaid tahke, niite, ajaloo- ja mütoloogia viiteid sa suudad ühte raamatusse panna, ilma et see muutuks segaseks tohuvabohuks. Kui palju sa suudad rääkida mehe igatsusest oma femme fatale vastu, samas kiusatustest puhta ilu, puhta mängu vastu, neist paratamatult tulevast konfliktist, ilma et sa muutuks labaseks, hakkaks ennast kordama. Väga tihti ei suuda. Väga palju neid inimesi pole, kes suudavad. Lihtsalt võttes on see kohati üksiku, saamatu, nagu ikka õnnetu lapsepõlvega mehe jutustus oma niiöelda tühistest probleemidest. Elust ja asjadest nagu mulle meeldib öelda. Muidugi armastusest. Seatud üles väga maalilisse keskkonda - väikesaar vahemeres. Kreeka õhuga. Peale seda tekkis mul lõpuks soov minna Kreekasse ja vaadata ise, mis selle maaga ikkagi on. Euroopa on liiga lähedal ja liiga lihtne, aga mulle tundub, et nii nagu on võimalik aastaid heast raamatust mööda vaadata, on võimalik ka heast maast aastaid mööda vaadata. Oleks elu ka nii lihtne nagu reisimine.

Ma arvan, et peamine asi oligi see, kuidas läbi mängu, läbi reaalsusega kohutavalt seguneva mängu, kaotas ka minu ümber kõik oma reaalsuse ja mõistetavuse. On ainult aimdused, on ainult segadus, on ainult ootused ja lootused, mis ei vii kuhugi. Ma lugesin seda üks hommik paar tundi ja edasine päev oli nagu vati sees. Ma lugesin seda ühel õhtul ja jätsin peale paari tundi pooleli, sest tundus, et liiga palju saab. Ma mõtlen, et hiljem on analoogset reaalsuse ja kujutluse segadust palju kordi uuesti läbi mängitud ja see on alati sama veenev ja muljetavaldav olnud. Võtame filmid Existenz ja Game, eriti viimane. Nendes peituv sarnasus on küll peaaegu ainult selles, et inimene enam ei tea, mis on päris ja mis mitte ja hakkab vaikselt hulluks minema ja see hullus, äng, segadus kandub edasi pealtvaatajasse. Aga just see tunne on see, mis loeb. Kui veel rääkida sarnasustest tänapäevastema filmidega, siis üks moment oli populaarne keerata vint üle erinevate ‘cult’ide rituaalidega. Mõelge midagi stiilis Eyes Wide Shut, Ninth Gate jne. See tüütu klishee, kus peategelane saabub peole ja kõik ülejäänud on mustade hõlstidega, maskides, iga mask on omaette sümbol, millega tahetakse vaatajale edasi anda teksti, millest 90% vaatajatest aru ei saa. Tavaliselt pole naiskangelastel musta ürbi all ühtki riiet ja rinnad tikuvad pidevalt välja. Siis saab pidu õige hoo sisse ja viiakse läbi teatav ohverdus või akt, mis sisaldab kitsesarvedega ja üüratu peenisega meest mingit neitsit (või naispeaosalist) vastu tema tahtmist suure hulga pealtvaatajate ees võtmas. Selliste rituaalidega analoogiaid oli “Maagis” ja need olid ka ainsad asjad, mis mind häirisid. Võib-olla just sellepärast, et need on filmides nii tüütuks tehtud ja võib-olla sellepärast, et kostüümipeod pole mu lemmikud, aga peamiselt sellepärast, et tõepoolest, sedalaadi pidu ja akt ei eruta mind.

Küll aga oli seal rohkelt muid erutavaid kohti. Soe meri, päikeseloojang, alastus rannal, noored ilusad kaksikud on kõik samuti klisheed, aga maalähedasemad. Midagi, mida ka lihtne inimene oskab ette kujutada. Või kirjeldused sellest, kuidas peale pikki ootusi, peale pikki segadusi, peale pikka igatsust saad pimedas öös oma muusaga üheks. See on midagi, mida iga armunud kuuenda klassi poiss mõistab. Ja kõik see on esitatud selgelt, üle paisutamata, nii et sa mõistad, millest sa ilma jääd. Või aimad, mis tunne on tegelikult magada inimesega, keda sa kogu oma hinges tahad.

Veel üks justkui filmianaloogia. Kui ma seda lugema hakkasin ja kusagil veerandi peal sain aru, et ma pole veel üldse kuskil, siis meenus mulle film “Wonderboys” ja mulle tundus, et “Maag” on ka see raamat, kus kirjanik enam pidama ei saanud. Leheküljed tulid ja tulid, aga ikka oli veel ühtteist lisada. Tegelikult ma eksisin. Kõike oli täpselt parasjagu. Kui midagi oli liiga palju, siis ei olnud need kindlasti leheküljed.

Ausalt öeldes “Maag” võttis mul lugemise isu päris ära. Kõik muu tundus liiga lihtne ja soperdis selle kõrval. Pean hakkama revideerima oma riiulis teisi suuri ja tähtsaid raamatuid, äkki on midagi vastu panna või midagi, mis mind tagasi tooks, üheks isikuks. Tuleb siis kuu aega jälle oodata ja vaadata, mis elu toob.

2009 Veebruar: Vana

Ostetud raamatud:
Jenny Erpenbeck - Vana laps
Silvia Truu - Pilvede kõrval toas

Loetud raamatud:
Ernest Hemingway - Üle jõe ja puude varju
Jenny Erpenbeck - Vana laps

Tuleb kohe üles tunnistada, et ma olen teinud sohki. Või siis tuleb kohe andeks anda, et ma ei suuda lugeda täpselt päeva pealt ja kirjutada samuti päeva pealt. Hemingwayga ma alustasin kohe, kui eelmine raamat läbi sai, aga siis tuli midagi vahele ja millegipärast jäi see soiku. Kuigi mul oli täpselt valmis mõeldud, kuidas Hemingway viib mind otse kirjanduse juurde ja lööb hooratta käima ja nii ma saan lugeda, lugeda, lugeda. Kiirelt käima ja siis kohe suure isuga edasi, et kõiki (ja eelkõige ennast) rõõmustada juttudega paljudest huvitavatest kirjanduslikest teostest ja veel huvitavamatest kirjanduslikest keerdkäikudest neis.

Tegelikkus oli see, et ma lugesin mõnikümmend lehekülge Hemingwayd, siis ei lugenud pea kolm nädalat sõnagi, siis ostsin “Vana lapse” ja lugesin selle läbi. Päev hiljem lugesin siis Hemingway ka lõpuni. Vot siis isa ja tütar. Algus ja lõpp. Isuärataja ja magustoit. Mõnes mõttes olid need sarnased raamatud. “Vana laps” oli muidugi palju keerulisem. Meelelahutust oli vähe, sõnadega mängimist palju, aga midagi temas ikkagi oli. Esimest korda kui mind ei häirinud kellegi analüüs teose kohta, mis oli pandud kõige lõppu. Ma mäletan, kuidas ma lugesin Camus’ “Võõrast” ja selle lõppu oli keegi sõna otses mõttes kleepinud oma diplomitöö eksistentsialismist, Camus’st ja ma ei tea millest. See oli nagu külm vesi, mis lajatati mulle ootamatult selga. Võtame terve raamatu tükkideks, ärme lase lugejal midagi mõelda, analüüsime puiselt, aga palju. Eriti rumal, et seda tehti kohe peale raamatu lõppu. See on nagu vaataks filmi treilerit kohe peale filmi. Või õigemini, mitte treilerit, vaid seda “kuidas me seda kõike tegime, kui lõbus meil kõigil oli, kuidas sellest saab imeline film ja kuidas x oli maailma parim partner ja ma thaan temaga veel filme koos teha” lõputut 25 minutilist lõiku. Tark inimene oleks selle muidugi lugemata jätnud, nagu tark inimene ei vaata ka DVD lisasid. Aga mina rumal muidugi lugesin ilusti ära kõik tähed, mis raamatusse trükitud olid. Nii et “Vana lapse” lõpus olev kirjutis ei olnud just täpselt see eelnenud kirjeldus, vaid rääkis ilusti Jennyst ja tema raamatutest. Mulle meeldis, kuidas seal kirjutati umbes nii “… iga kirjanik kirjutab vähemalt ühe raamatu oma elust, aga Jenny kirjutabki ainult ühte raamatut…”. Eks me ole kõik vaevatud lapsed.

“Üle jõe ja puude varju” pole varem eesti keeles ilmunud. Fakt, mis pani mind algusest peale mõtlema, et mis põhjusega see nii on läinud. Mul on kerged kahtlused, et asi polnud poliitikas või meelestatuses või raamatu sisus, kus vanem härra võibolla liiga noore naisega koos aega veedab. Mul on kuri kahtlus, et see lihtsalt pole nii hea raamat, et läbida nõukogudeaja klassika taset. On ju selline tase? Stiilis, et kõik need armeenia kirjanikud, keda te loete ja ei saa raamatu lõpuni aru, mis soost nad on, et nende vahele ikkagi trükiti maailmaklassikat, mis oli päriselt ka hea. Igatahes, pole varem eesti keeles ilmunud. Sest jah, mulle tundub, et tegelikult ka see polnud nii hea raamat. Kui mind üks asi häirib (võib-olla on asi tõlkes), siis see, kui ma dialoogis aru ei saa, kes räägib. Pidev järelemõtlemine, pidevad küsimärgid peas, pidev uuesti lugemine, et kes see nüüd siis oli, kes ütles need laused ja kes need teised. Kusjuures isiku tuvastamine ei olnud raske kahte lehekülge täitva dialoogi sees, see oli raske ka kolme lause juures, mida kaks inimest vahetasid. Kui ma nüüd ainult teaks, kumb ütles kaks ja kumb ühe lause.

Ma peaks tegelikult rääkima ka oma raamatute ostmise tagamaadest. Näiteks, võtame Jenny. Jenny raamat on sarjast, milles on väga ilusaid raamatuid. Seda esiteks. Teiseks, Jenny raamatu tagakaanel on VÄGA armas Jenny. Ma ei saa ainult aru, kas temast on sinna mingi noorpõlve foto pandud või ongi ta selline. Endiselt. Tema sünniaasta 1967 lubaks nagu arvata, et tegemist on mitte nii toreda plikaliku olemisega tüdrukuga. See ei ole muidugi esimene raamat, mille ma ilusa pildi või ilusa autori pärast ostan ja milles ma pettuma ei pea. Või ei pettu ma sellepärast, et mulle pilt meeldib? Kas ma söön kõike, mis mulle meeldib või meeldib mulle kõik, mida ma söön? Top 3 ilusa pildiga raamatud samast sarjast, mida ostes mul polnud aimugi, mida ma ostan: Irina Denežkina “Anna mulle! (Song for lovers)”, Silke Scheuermann “Rikkad tüdrukud”, Veronique Ovalde “Üldiselt mulle mehed meeldivad”. Vene, saksa, prantsuse hästi kirjutavad naised. Järgmine kuu ma juba aiman, mille ma ostan ja mida ma loen, aga sellest siis järgmine kord.

Ma ostsin ka Silvia Truu, aga see juhtus kätte kogemata, vanakraami poes aega veetes. Ma kõhklesin tükk aega, kas võtta terve sari “Silja, päikesekiir ja mina” raamatuid, aga siis kuidagi jäin ainult selle õnnetu õhukese juurde. Õrna pohmelliga veel õrnema kevadet lubava veebruaripäikesega võib ju endale midagi lubada 5 krooni eest. Ahelvabandus. Eks ma olen neid teisi lugenud ka ja nad on ühes kapis kõik alles, ootamas oma aega uuele ringile minna. On ikka kõik lugenud seda, kuidas väike tüdruk saab ilusaks inimeseks? Lugege. Ma tõesti pole üheski ta raamatus pettunud. Ma ei oska öelda, mis neis head on. Ehedus ja lihtsus äkki. Samuti läheb ta kokku alustatud teemaga, milleks oli “vana”.

Veebruar on lühike kuu. Mul on selline tunne, et ma unustasin midagi ära, aga las ta siis jääb.

2009 Jaanuar: Minu … raamatud

Ostetud raamatud:
Maria Kupinskaja - Minu alaska
Celine Curiol - Suletud hääl

Loetud raamatud:
Haruki Murakami - After Dark
Gabriel Garacia Marquez - Kadunud aja meri
Ernest Hemingway - Jutud II
Maria Kupinskaja - Minu Alaska

Ma olen natuke raamatuid lugenud. Numbrid ei ütle siin midagi, aga ütleme nii, et peale mõnda aega lugemata olemist hakkab mul sees keerama ja pole enam õige tunne. Siis aitab ainult pealelugemine. Nii, et ma olen natuke raamatuid lugenud. Raamatuid lugeda on oluliselt lihtsam, kui nendest kirjutada. Nendest kirjutada on oluliselt lihtsam, kui neid kirjutada. Ma olen teisel tasemel kolmest ja ma ei ole rahul. Eessõna lõpp.

Hemingway juttudega on kõik kõige paremas korras. Nii nagu eessõnas öeldi on mõni hea, mõni mitte nii hea, aga kõigiga võib rahul olla. Sest jutud on soravad, nad liiguvad ühest kohast teise, need on kirjutatud sellepärast, et sisemine soov kirjutada oli suurem, kui sisemine soov midagi muud teha. Sa loed ja loed ja sind ümbritseb kergus ja soravus ja klassika. Tõlge on hea, trükivigu pole, formaat on hea, kõik on hea. Hemingwayst on kõik juba kõike kirjutanud ja siin ma rohkem ei heieta. Kuni järgmise tema raamatuni.

Sama hea oli “Kadunud aja meri”. Üks mu tuttav, keda ma viimasel ajal näen ainult kokkuleppimata juhtudel ja meie vestlused on ainult kokkuleppimata teemadel, on tegelane kadunud aja merest. Tema mainis kunagi “Sadat aastat üksildust” ja minu jaoks on ta sada aastat üksildust ka siis, kui ta enam teadmata põhjustel Soomes ei käi ja tuleb räägib mulle Pärnu naisterannast lebavatest keskealistest pereemadest keset suvist Viljandi ööd. Mitte et meie vestlused oleks enne olnud joonega või selgusega. Iseenesest on “Kadunud aja meri” samamood kogum jutte. Kirjutatud soravalt ja tõlgitud kadudeta. Aga kirjutatud sügavamal mere põhjas kui Hemingway lood. Kirjutatud võimatutes olustikes igapäevasest mustusest.

Ma olin aasta alguses veidi hoos ja After Dark on jäänud möödunud aastast. Mida rohkem ma Murakami raamatuid loen seda selgemini ma saan aru, et mulle Banana Yoshimoto meeldis rohkem. Olgu, Norwegian Wood on parem, selgem, täiuslikum, aga samas … Kui võtta kõik need After- lood (Dark, Quake), mis on vastupidi “Kadunud aja merega” - kohad on reaalsed, aga lood on võimatud, siis neis on sama Jaapani müstikat nagu Yohsimotol, nad on õiged, neis on usutavad tegelased, aga nende hingest jääb midagi puudu. Või ilust. Kui võrrelda Yoshimoto ja Murakami lugusid, siis Murakami lugudes pole piisavalt ilusaid naisi, pole piisavalt armastust, pole piisavalt aurat läbi lihtsate sõnade. Kõike nagu on, aga vähem. See on nagu Julia Roberts “Runaway Brides”, sa tead, et “Notting Hillis” on ta 5 korda parem. Midagi jääb lihsalt puudu. After Darki puhul häiris mind lõpuni see vaheloo teema, mingi pealtvaates kaamera-, kella-, lähen läbi teleka teema, mis ei saanudki lõpuks mingit oma elu. Keegi ei kadunud ära, keegi ei ärganud üles. Ma hakkasin lõpuks neid juppe üle rea lugema, et mitte lasta ülejäänud head rikkuda (ehk siis ilusad tüdrukud, müstlised kokkusattumised, Jaapan). Kui sa teed filmi, tee filmi, kui sa teed raamatut, tee raamatut. Ja iga mu loetud Murakami raamatu juures on olnud midagi sellist tõsiselt häirivat. Mõned küll, jah, pole autori viga. Näiteks, kes iganes tegi eestikeelse “Lõuna pool piiri, lääne pool päikest” kujunduse, peab küll elu lõpuni häbenema, sest midagi sellist sirge näoga poes müüa on kuritegu.

Ja nüüd ma siis jõuan kirsini koogi otsas. Minu Alaska on väga tubli raamat. Maria on väga tubli tüdruk. Võrreldes teiste “Minu …” raamatute seeriaga. Ma olen kokku lugenud nüüd kolme neist. Hispaania (sest Anna Maria Penu kirjutas varem Ekspressis suht teravalt ja mõnusalt), Argentiina (sest kasvõi kaugelt tuttavaid tuleb toetada ja Argentiina kohta ma tahtsin rohkem teada saada ja sellepärast, et ma olen sama elu Mehhikos näinud) ja nüüd siis Alaska. Kahe esimese puhul oli väga valusalt tunda, kuidas on võetud blogi või artiklite hunnik ja keeratud kokku sellest nii ja niipalju tähti kui parasjagu DJ Epp tahtis. DJ jah, sest kogu Petrone Prindi tegevus tundub mulle nagu klassikaline 90ndate Lõuna-Eesti disko. Puldis on DJ Epp, kes keerutab ükskõik mida, mida jommis tiinekad tahavad. Talle võib ju endalegi mõni lugu meeldida, ta võib ju olla edukas ja saada igaks laupäevaks kolme erineva maabaari kutse, ta võib ju lasta õhtu jooksul ka mõne tõeliselt geniaalse loo, aga kurat, see ei muuda fakti, et enamus aega on ta publik käpuli, peksab naaberküla nolke või lihtsalt nii haaratud sellest, et järjekordset 14 aastast rajalt maha võtta. Kogu mu austuse juures tema avaldatud noortele naistele: te olete ausad ja head, aga palun, ärge laske sellel hullul DJ-l poolikuid megamikse rahva hulka paisata lihtsalt selleks, et järgmine palk kätte saada.

Võtame näiteks Hispaania, kõik oli tore, kui Penul oli seal mingi lugu rääkida, kõik oli tore, kui ta tegi teravaid märkusi selle või teise kohta. Aga miks on vaja sama sõnastust kuues kohas korrata? Ma loen raamatut, järjest, huviga, ma mäletan, mida ma kaks tundi tagasi lugesin. Palun, toimetaja, mäleta sina ka. Asi oli natuke parem Minu Argentiinas. Kui te tahate teada, kui vaene on vaene inimene ja kui jõuetu üks vabatahtlik, siis see on hea raamat. Kui te tahate teada Buenos Airesest, siis see hea raamat. Kui te tahate raamatut lugeda, siis lugege midagi muud. Iga natukese aja tagant korduvad samad teemad, samad kiired märkused kellegi harjumuste, millegi olemuse kohta. Ja need trükivead, ohjah. Blogist ei saa raamatut, raamatul on algus ja lõpp. Blogi, millel on sissejuhatus ja kokkuvõte, ei ole raamat. Siiski, kõigest hoolimata, sisuliselt, tubli oled, Liis. Et sa läksid ja olid ja nägid.

Peale seda kõike ma olin Alaska jaoks väga tugeva halva eelaimdusega. Aga ostsin ikka. Sest ma leidsin blogi siis, kui ta juba tagasi oli, sest paber on parem kui internet, sest koerteteema on mulle alati huvi pakkunud (võibolla peaks tegelikult ühe uue tiiru “Valgekihva” tegema). Aga peamiselt sellepärast, et Maria kirjutas oma blogis nii ilusalt raamatu kirjutamisest, et see on klass omaette. Ja teate mis, seal raamatus oli ainult paar kordust. Seal oli ainult 1 silmatorkav trükiviga. Ja seal oli pool raamatut liiga palju, jah see tagumine. Aga hoolimata sellest viimasest, see oli siiski raamat. Tegevus kulges, tegelane arenes. Kõik oli lõpuni samas napis ja heas rütmis. Jah, just rütmi puudumine mind häiriski neis teistes. Ilma rütmita ei saa.

Igatahes ma sain vastuseid. Koerte kohta, jää kohta, Alaska kohta. Ma natuke teadsin sealsest turismindusest enne ka, okei, mitte päris sealsest, selle maanurga turisimindusest ehk Montana mägedest. Trailerparkidest, suvistest hordidest ja hooajast, talvisest vaikusest, surnuks igavlemisest ja lumeuputusest. Hirmus on muidugi mõelda, kuidas linnatäis inimesi elab suvel selleks, et laevatäitele inimestele “kohaliku elu” etendust mängida. Miks sama ei võiks ka talvel näidata. Tuleb kohale laevatäis turiste, viiakse 20 kaupa kohalikku baari, kus joovad 3 meest, telekas on jalgpall või kriket või mõttetud uudised katastroofidest, baarimees lahendab ristsõnu. Keegi ei räägi midagi peale giidi, kes seletab pikalt meeste elulood, sellest, kuidas neil tööd pole, sellest kuidas neil sai 10 aastat tagasi kõik omavahel räägitud ja sellest, et siin maailma ääres midagi uut ei toimu, sellest, kuidas nad nüüd joovad ennast vaikselt surnuks. Pärast antakse igale turistile pudel viina kaasa. Maksta tuleb 500$ nägu, et sellest kõigest osa saada. Ega ei peagi Alaskale minema, sama teemapargi saab teha suvalisse Soome mereäärsesse linna, või miks ka mitte Kuressaarde, Pärnusse või teistesse linnadesse, kus talvel on … vaikne. Ütleme 10 sellist baari on reas, selline kompleks, sinna on toodud mehed sisse jooma ja nii nad seal on. Jah, miks mitte. Sellise äriideega lõpetangi.

Kui Petrone pole vahepeal mulle Lõuna-Eesti kante peale saatnud, siis jätkame järgmisel kuul.