2009 Detsember - Puder, kapsad ja koopiad

Ostetud raamatud
Nick Hornby - Shakespeare Wrote For Money
Julie Orringer - How to Breathe Under Water
Hugh MacLeod - Ignore Everybody
Haruki Murakami - Kafka on the shore
Jan Kaus - Hetk
Paul Auster - Oraakli öö
Thomas Mann - Võlumägi 1 & 2
Siri Hustvedt - The Sorrows of an American
Ian McEwan - On Chesil Beach
Stephen Clarke - Omadega sees ehk MERDE 2

Loetud raamatud
Hugh MacLeod - Ignore Everybody
Paul Auster - Oraakli öö
Vladimir Nabokov - Räägi, mälu
Nick Hornby - Shakespeare Wrote For Money

Tegelikult ma vist olen ostetud raamatutega veidi sohki teinud. Tehniliselt ma ei ostnud neid kõik ikkagi sel kuul. Kumb on ost, kas Amazoni tellimuse esitamine või raamatu kättesaamine. Mul on teatav segadus, ma tahaks öelda, et esimene, aga ma ei saa ju enne öelda, et ma olen raamatu saanud, kui ma pole teda kätte saanud. Kogustest ma parem ei räägi, mu vabandus või rõõm antud koguste üle on, see, et mul olid mõned kinkekaardid vaja ära kulutada. Tulemuseks on nimikiri, mis on aukartustäratav mitte ainult pikkuse vaid ka ruumala poolest.

Sissejuhatus sissejuhatuseks, aga nüüd asja juurde. Alates eelmise aasta jaanuarist olen ma tahtnud ausalt lagedale tulla ülestunnistusega, et formaat on maha pandud Nick Hornby kolumnist ajakirjale The Believer. Eks ma olin vaadanud igasugu raamatublogisid eestis ja mujal ja mis seal salata, ääretult igav on lugeda 1 sissekanne per raamat. Pidi olema mingi parem võimalus, isegi kui tundub, et hoo, näed keegi pani oma mõne lemmikuga nimekirja üles, siis sellest on vähe. Sest sa ei viitsi tagasi tulla ja vaadata, kas ta on seda täiendanud. Samamoodi, kui keegi kirjutab ühest raamatust korraga, siis sama subjektiivset arvamust võib lugeda ajalehest. Puudub taustsüsteem. Seega, kui minna subjektiivseks, siis juba korraliku pauguga. Isegi ebaoriginaalselt. Raamatutest kirjutamine on üldse ääretult … ma tahaks öelda tänamatu, kuigi ma mõtlen nohiklik. Tühi töö. See ei loo midagi kestvat maailma juurde. See on nagu filmidest filmi tegemine. Tee parem oma film, mitte ära lõika kokku juppe teiste parimatest paladest. Miksijad DJ-d pole kunagi tõeliselt originaalse heli autorid. Lihtne on kirjutatud sõnad panna filmide ja muusikaga samasse patta. Miks ma kunagi ei räägi ehtekunstist või maalimisest?

Muidugi, härra Hornby on vaimukam, naljakam, lõbusam, targem, vanem, loeb absoluutselt teisi raamatuid. Tihtipeale ei teadnud ma tema kuu aja raamatutest isegi ühtegi autorit. Seetõttu, katvus on erinev. Erinev on ka see, et ma üritan järele tõmmata lugemata klassikaga, tema seda ei tee. Nende kolme-nelja aasta jookslu oli tema klassika vaid korraks üks Dickens, mis viis mind otsuseni osta endale ka David Copperfield. Selle lugemiseni, nagu te võite aru saada, ma pole veel jõudnud. Rääkides veel mõjutustest, siis käesoleva kuu How to Breathe Under Water on samuti tema kiidetud ja mul on selle osas mõnevõrra suuremad ootused kui reaalsus tuua võib. Need nimetatud ja lisaks veel üks, ongi kõik, mis ma olen kuulda võtnud. Seega suures plaanis pole ma ennast mõjutada lasknud, ma pole läinud ja ostnud kõiki ta loetud raamatuid ja nõrisenud ilast, kleepinud tema plakateid seina peale ega teinud tema raamatutest ühtegi nädalavahetuse maratoni, kus ma vaatan High Fidelity alla ja loen About a Boy peale. Igatahes, inglaseks ei kopeerita ennast, inglaseks sünnitakse. Kogu mu jutt hakkab kõlama nagu vabanduse vabandus, koopia koopia, aga mis siis. Mul on veel asju öelda.

Asi on selles, et Hornby ise ja ta raamatud käisid minu jaoks mõni aasta tagasi alla. Okei, mitte alla, aga mu peeker sai täis. Ma lugesin ja vaatasin ja lugesin uuesti High Fidelity’t ja see tõepoolest oli tipp. Teised raamatud polnud päris need. Selleks ajaks kui About a boy film kinno jõudis, olin mina juba kadunud. Loomulikult mul oli selge soov Hugh Grantiga kokku kolida ja temaga lapsi saada, khm, või adopteerida, kasvõi lisades sinna selle koleda ema ja tõsiselt häiriva poisi, aga siiski, ma olin selles filmis pettunud. Ma ei räägi siin sellest, et raamat ja film erinevad, ma räägin sellest, et mulle jäi mõlemast midagi puudu. Muidugi rääkimata kasuvanemarõõmudest koos härra Ibizaga. Kus ma jäingi. Niisiis, ma pole lugenud Hornby viimast kahte või tänase seisuga vist juba kolme raamatut. Küll aga leidsin ma kogemata Helsinki raamatupoest mõni aasta tagasi sellise huvitava kogumiku, kus ta rääkis mida ta loeb ja mida ta ostab. Ma olin selle üle tühja koha pealt kohe tõsiselt rõõmus. Raamat, kus ta rääkis maast ja ilmast, tihtipeale jalkast ja mõnikord isegi terve kuu sellest, kuidas ta mitte midagi ei lugenud. Omal toredal viisil oli see nagu hea blog, ainult et otse paberil (üldse mitte nii nagu Petrone ordu munkade puhul, kus on hea blog, aga palun hoida seda paberist kaugel-kaugel). Ja igati sobivalt ei olnud see väljamõeldud tegelaste või kokku kombineeritud situatsioonide paraad, vaid kuu aega ausat visklemist ümber heade ja halbade raamatute. Ma olen teada saanud väga palju erinevaid asju, sest erinevalt minust luges ta ka tarku raamatuid, ma olen teada saanud, et on olemas ajakiri The Believer, kus on nii mõnigi hea intervjuu. Ja ma olen saanud mõned lugemisideed, nagu ma ütlesin.

Igal juhul pidasin ma eelmise aastavahetuseni vastu, siis tuli uue aasta resolutsioon kirjutada rohkem kasvõi raamatute lugemise hinnaga.

Nüüd on vabandused vabandatud ja võib asja juurde asuda.

Ma ei lugenud sel kuul just palju. Seega mul on kiusatus peale odavaid vabandusi minna veelgi odavamate eelmise aasta kokkuvõtete juurde. Teha sektsioon “aasta numbrites”, lugeda ette kui palju ja mida, anda välja auhindu, millest keegi midagi ei tea. Kusjuures seda ma teengi. Mulle meeldisid kõik raamatud, eriti need, mida ma lugesin. Kes oleks teisiti arvanudki, samuti tagasivaates ei tundugi neid ilusa noore naiskirjaniku raamatuid nii palju olevat. Ma vaatan oma nimekirju ja mul on pea igaühe üle hea meel. Isetehtud rõõm. Eriti Maag, Ma langesin esimesel sõjasuvel, Dad, Me tusameele talv, One Day. Läheb ikka odavaks küll.

Aasta lõpp tõi mulle väikese satsi päriselt soovitatud raamatuid. Selles mõttes soovitatuid, et valitud ja soovitatud ja olgugi, et ma eriti soovitusi ei kuule (või kuula? Omamoodi arusaamatutel põhjustel - võibolla ei julge keegi midagi pakkuda, eeldades, et ma niikuinii ei loe või niikuinii see mulle ei meeldi või olen ma väljendanud oma ülbust ja teadlikkust piisavalt, et keegi lihtsalt ei taha midagi soovitada?), siis need tulid igati usaldusväärsest allikast. Ma arvan. Tuleb ju kirjanduslikult hinnata inimest, keda sa oled tundnud ajal, mil tal on vene klassika periood. Rääkideski vene klassikast, Nabokovi mälestusteraamat on puhas mälestusteraamat. Mälestusteraamatust on muidugi täbaravõitu rääkida ajal, mil eestis avaldatakse iga päev üha uusi ja uusi mälestusi, mida keegi ei mäleta, peaks mäletama ega tohiks mäletada. Ja kohe kohe ilmuvad raamatud stiilis “Kuidas ma Helgi Sallo mälestusi kirjutasin”, “Katrin Karisma - suurem, pikem, lõikamata”, “See modell, keda te ei teadnud ka enne tema esimest raamatut, annab vastulöögi”. Olgu, ma teen neile daamidele ehk liiga, aga jutud käivad, et Maire Aunaste kohtab oma kaheksandas elulooraamatus Harry Potterit ja tema võlukeppi, ning üheksandas, peale suhteliselt segast orgiat Weasly kaksikute ja Edward Culleniga, jõuab siiski otsusele teleekraanilt lahkuda. Eks hoiame pöialt.

Et siis Nabokov. Mu ignorantsus on muidugi masendav, sest tõesti ma lugesin seda ja otsisin vihjeid Lolita kohta. Mis näitab, kui lame ma tegelikult olen. Olin. Sest seda lõpetades olin ma targem ja täis austust ja pöördumatut lugupidamist selle vene härra vastu. Tema suguvõsa vastu. Selle ajastu vastu ja nende tohutute, keerulist, põimuvate, üksteisest läbi imbuvate lausete vastu, mida on võimalik kokku ehitada, lisades neisse emotsioone, ohtralt nimesid, oma aja kuulsusi, või kui mitte kuulsusi, siis olulisi isikuid, näidata nende seotust ja maailma väiksust. Mida rohkem ma loen, seda korralikumalt tambitakse mutta mu ettekujutus (mida ma ei aegajalt unustan endal olevat), et kõik juhtub nüüd ja praegu. Tegelikult on kõik ära juhtunud, me oleme oma esivanemate, oma eelmiste põlvkondade haledad koopiad ja nemad on oma esivanemate haledad koopiad. Me ainult arvame, et meie käsutuses olev ainulaadsus on midagi väärt. Kõik on juba tehtud, öeldud, millelgi pole enam mõtet. Niipalju siis ainulaadsetest liblikatest, jälle kord. Ma kaldun kogu aeg kõrvale sellest, et “Räägi, mälu” oli ääretult ilus raamat. Nagu ma ei teadnud temast midagi muud, ei teadnud ma ka tema liblikapüüdmistest (mitte ainult ainulaadsete), mis lisas veel ühe taseme kirge.

Ma võin ennast veel paar korda unustada millestki muust rääkima või odavalt välja vingerdama, seega parem võtan kiirelt ette “Oraakli öö”. Kui Nabokov oli täis keerulisi õitsvaid lauseid, siis Oraakli öö oli keeruline, läbi põimunud lugu lugudest, eludest. Mitte segadusseajavalt põimunud, aga lõunamaise käepaela moodi mustrina kadus üks lugu teise sisse nii nagu kaob punane niit musta alla, et ilmuda välja rohelisena, pidada valge paus, et tulla kolmnurksena uuesti üle musta, et jätta ruumi uuele rohelisele ruudule. Saate aru küll. Ühtlasi, ehtekunst - tehtud. Auster on samuti keegi, kelle vastu oli mul austus, enne kui ma teadsin miks. See oli juba olemas, kui ma suvel lugesin tema esseed raamatust “Burn This Book” ja mõtlesin, et see, kuidas ta kirjutab kirjutamise vaevast või paratamatusest on tuttavlik ja ühtlasi, et ta kõlab nii nagu ma arvasin, et ta kõlab. Meeldivalt, usaldusväärselt. Sealjuures jälle ise teadmata, miks ma teda üldse tean. Oraakli öö oli ka tuttavlik, raske oli tõmmata piiri juba tuttava tegelase, just välja ilmunud tegelase või mõne loo vahel, kõik oli kokku kombineeritud meisterlikkusega, seostega, mille kohta ei osanudki arvata, kas need olid kirjas või tekkisid mu peas. See oli mõjuv raamat. Juhuslikkusest, inimeste valikutest ja tulemustest, mis ei jäänud ainult mustaks või valgeks vaid lõpetasid hallina nagu elu. Sõltub, kust sa vaatad. Ei ole õiget, ega valet, on ainult vaatenurk. On ainult see, mis lõpuks on ja seegi on ainult korraks.

Ma jätan endale võimaluse mitte rääkida viimasest loetud raamatust, mis käsib kõike ignoreerida, aga ma ütlen, et see on üks päris õnnestunud blogi realisatsioon. Ma jätan endale õiguse mitte armutult maha teha ühte kevadist raamatut, mis on mul endiselt pooleli ja samuti jätan ma rääkimata, kuidas ma ei kavatse osta sama autori järgmist äsja ilmunud teost. Samuti jätan ma endale võimaluse tekitada teadmata kestusega paus siinsetesse kirjutistesse. Oli meeldiv. Oli vajalik. Oli meelelahutus.