2009 Mai - Mööda läinud ajad ja inimesed

Ostetud raamatud:
Mihkel Mutt - Rahvusvaheline mees
Laurent Graff - Õnnelikud päevad
Kris Moor - Homefucking is Killing Prostitution
Riikka Pulkkinen - Piir
American Youth by Redux Pictures (photo)

Loetud raamatud:
Kris Moor - Homefucking is Killing Prostitution
[üks autor] - […]

Kui ma eelmine kuu rõõmustasin, et ma olen saanud loetud rohkem, kui ostetud, siis seekord on põhjust olla väga õnnetu kohe mitmel moel. Ma olen ostnud terve hunniku raamatuid ja lugenud läbi ainult ühe. Kui metsa võib üks kuu minna.

Teine põhjus rahulolematu olla on seotud sellega, et käesolev kirjatükk saab kirjutatud mitte kuu alguseks või keskpaigaks vaid pigem lõpuks. Kui ma teeksin seda siin raha pärast või sellepärast, et keegi mult midagi ootab, siis oleks ma läbi kukkunud. Sellest järgmist ei taha enam keegi näha. Sest ajal, mil kõike on vaja kohe ja palju, ei saa ka parimad Petrone üle naerjad lubada endale pausi. Ma vaatan, et ta on mu juttu kuulda võtnud ja noorte, laias maailmas ennast otsivate naiste asemele mingid mehed võtnud. Tubli töö, aga vaata, sellise labase soovahetusoperatsiooniga ei saa veel endale uusi lojaalseid fänne. Igatahes bränd, mida on müüdud kui naistelt naistele (ja mina olen selgelt olnud sihtgrupp, sest mulle naised väga meeldivad) ei lähe kohe hoobilt sujuvalt paremaks, kui seal ilmub meesautori minu-heietus. See on umbes sama nagu täismees läheks koolitüdrukute dushiruumi oma riideid vahetama. Päris ime, et keegi saab neid raamatuid osta, ilma et selline natuke naljakas ropp tunne tuleks. Tjah, see muidugi müüb.

Selge on see, et ostetud raamatud võidavad. Esimesed kaks ostsin ma sellepärast, et mul oli vaja pea puhtaks saada suurtest sõnadest nagu strateegia, visioon ja siht tulevikku, sünergia, samas paadis olemine, samas bussis olemine, samas ookeanis olemine ja kõigest muust absoluutselt korporatiivsest. Võib ju olla, et ma olen sellest lihtsalt väsinud, aga ma vajasin hetke endale. Peab tunnistama, et hetk endale kukkus välja kaunikesti odav, sest esimesed kaks raamatut nimekirjas olid allahinnatud ja maksid kokku umbes veerandi sellest, mida tänapäeval kirjanduse eest nõutakse. Et aga ma pole kumbagi lugenud, siis rohkem ma neist kahjuks rääkida ei saa.

Seevastu saan ma rääkida sellest, miks ma ostsin viimase loetletud raamatu “American Youth” ja kuidas enne seda ma ostsin soome naiskirjaniku raamatu. Ma saan aru, et minu hoolikamad lugejad on märganud, et mul on teatav tõmme noorte naiste loodud kirjanduse poole ja nimetatud “Piir” pole tõesti muud kui vastava zhanri järjekordne esindaja. Igatahes, “Piir” sai ausalt ostetud kogemata, sest ma olin parasjagu raha vahetamas, et reisile minna. Reis toimus üle ookeani New Yorki, kust ma ostsin siis ameerika noorte pildiraamatu. Kõik on omavahel seotud. Keegi ei pääse. Reisist ma kahjuks ei saa kirjutada, sest see pole see saade. Aga ma saan lubada, et kuupäevalisest täpsusest kinni pidades on ka juunis paar raamatut sealtpoolt Atlandit.

Ma olen ikka väga edukalt kõrvale hiilinud sellest, mida ma siis tegelikult kuu aega tegin ja miks ma ei lugenud reisil ühtegi raamatut. Vastus viimasele küsimusele on, et polnud aega. Vastus esimesele küsimusele on, et ma lugesin terve kuu ühte raamatut, mis jäi pooleli. See oli uskumatult hea raamat. Nii hea, et ma ei julge isegi ta nime siia kirjutada. Pealegi ma pole endaga kokku leppinud, kas ma peaks pooleliolevatest raamatutest kirjutama või ei. Võib ju juhtuda, et järgmisel kuul ma loen veel paar lehte ja järgmisel veel. Ja siis ma kirjutan iga kord oma võimetute omadussõnadega, et oh, oh, äge, ma kindlasti loen lõpuni. Aga ei loe. See raamat rääkis isast. Isadusest. Oma isaga hakkama saamisest, kui ta on vana. Oma isaga olemisest, kui ta on vanaks jäämas ja väsinud. Oma isaga teel olemisest. Ausalt, ma arvasin, et see ei ole nii hea. Et ma pettun, et see kordub. Aga see imes mind endasse ja mul oli tõesti kahju ta pooleli jätta. Mul on kahju, et ma lugesin vahepeal muid raamatuid, aga mulle tundus, et ma ei saa teda kaasa võtta, sest tema koht on kodus, hommikul või õhtul, kümme või kakskümmend või kuuskümmend lehekülge korraga, aga kindlasti segamatult. Et ta saaks teha minuga seda, mida ta teeb. Mulle tuleb nüüd kõik meelde ja ma peaaegu jätan kirjutamise pooleli ja lähen lugema. Ainuke asi on selles, et kui ma kirjutamise pooleli jätan, siis mul pole õiget rahu, et lugeda. Nokk kinni, saba lahti, eks. Ma tahaks öelda, mis raamat see oli, aga ma ei ütle. Ma panen ta kirja, kui ta läbi saab ja ei lausu tema kohta rohkem sõnagi. Ma olen kuidagi kummaliselt üllatunud, et ta pooleli jäi, sest tegelikult, ta pole üks neist pooleli jäänud raamatutest, millest suvekuudel kirjutada. Ta on täiesti korralik “septembris läksin kooli, oktoobris sain hoo sisse ja lugesin täie jõuga” raamat. Mind hämmastas kõige rohkem see põhjalikkus, see, et ta ei saanud läbi, ei kaotanud ennast ja järge, et … võib-olla ma hakin ta liiga katki. Võibolla ma peaks tema kohta ütlema nagu Anna Gavalda “Koos, see on kõik” kohta, et ma ei laena seda kellelegi ja ei ütle selle kohta midagi. Kusjuures autor on mees.

Niisiis. Jätame kirsi tordil viimaseks. Kris Moori “Homefucking is killing prostitution” (vaata ka “Hometaping is Killing Music”, “Video Killed the Radio Star”, “Internet Killed the Newspapers” ja nii edasi, üks suur massimõrv) oli fotoraamat ja hetkeraamat. Selle kuu saak on niisiis poolteist fotoraamatut. Mulle meeldivad katkendid, poolikult pealtkuuludud jutud ja mulle meeldib pilte vaadata, sest need on ka tegelikult katkendid. Hetked mingist ajast, mingist olukorrast, millestki väga heast või väga halvast. Või lihtsalt hetked, mis jäävad meelde. Väline mälu. Krisi kokkupandud hetked ja pildid moodustavad terviku, tõepoolest. Iga inimese enda asi on millise täpselt. Kas sellise, kus tal jääb puudu piltidest või puudu sõnadest, sest midagi jääb nagu puudu. Mulle tundub, et see puudujääk sobib siia, sest see ongi pealkuuldud vestluse mõte. Pildi vaatamise mõte. Vaatad pilti kohast, kus sind polnud tegevusest, mida sa ei teinud. Sul jääb puudu, sa tahaks rohkem. Olla seal kõrval. Sees. Selline ühe hingamise raamat, mille sa loed ja vaatad läbi korraga. Hah! ja läinud ta oligi. Nii need võõrad inimesed minust mööda kõndisid.

*

Täiesti valge kass pimedas öös. Novembris on pagana pime ja valge kass jookseb sul mööda õue. Jookseb siia, sinna, teeb haake, jookseb edasi, tagasi. Ronib puu otsa. Ronib alla. Ma võiks vabalt olla see kass, ma teeks täpselt samu asju. Üksi öösel jookseks ringi, roniks puu otsa. Võtaks ühe puu, võtaks teise, teritaks küüsi. Ta just ronis vahtra otsa, vaher viskas kohe lehe laperdades alla. Kass nagistas midagi teha ühelt ja teiselt poolt puud, paari-kolme meetri kõrgusel. Ega need kassi küüned pole ka mõeldud just puu otsast alla ronimiseks, aga hakkama saab. Pikemate hüpetega, pooleldi kukkudes, selle eest on käpad mõeldud alla kukkumist pehmendama. Terve valge kass on tehtud selleks, et öösel pehmelt maanduda. Jooksis väravast läbi. Istus, silitas väravaposti põsega. Vaatas ringi, külm ja kõle tuul, kõik on märg, istus veel korraks maha, jooksis hüpetega minema.
Ma hüppan alla ja kardan, et maandun pehmelt. Vist.

*

- Millal sa viimati kellegagi magasid?
- …
- Nii ammu? Või nii hiljuti? Sa ei saa mulle öelda sellepärast, et sa magasid, kas liiga ammu, nii et see on sulle piinlik või nii hiljuti, et see saab mulle piinlikuks, jah?
- Ja kui aus vastus on kusagil vahepeal, siis on meil mõlemal ebamugav. Ju. Sest see oleks igav.
- Sa siis ei taha valetada, aga tõtt rääkida ka ei saa?
- Kas ma pean alati olema osav manööverdaja, võtma kellegi teise rolli, et pääseda sellisest olukorrast puhtalt?
- Sa pääsed minuga alati puhtalt. Ma ei oota sult midagi, sa ei oota mult midagi. Ma lihtsalt küsisin ja sa teed sellest äkki suure asja. Nüüd mul ongi ebamugav. Nüüd ma hakkangi mõtlema, et äkki ma pean sult midagi ootama.
- Midagi sa võiks ju oodata.
- See vestlus ei vii isegi voodisse.

*

Ma ei teagi. Lugege ise, ostke ise. Seal on paremad tükid, kui need siin. Mul on sellest kahju, et inimesed ei julge seda osta. Sest tegelikult pole päris nii, et see pole liha ega kala. On küll, nii liha kui kala. On raamatut ja on pilte. Kui sa pettud sisus, siis vähemalt oled saanud endale ilusa pildiraamatu. Kui pettud piltides, siis loe teksti. Kõlab nagu poolik alternatiiv, aga isegi kui mulle ei meeldiks Krahl ja mulle ei meeldiks mingitel segastel asjaoludel Kris, siis ma oleks näinud selle reklaami ja tõdenud, et ma ostan selle raamatu kasvõi sellepärast, et tal on parim kaanekujundus. Aasta 2009 Eesti raamatukujundus.

Ei olnud ju nii raske. Oleks ju võinud varem tehtud saada.