2009 November - Teel

Ostetud raamatud:
Doris Kareva - Deka
Elio Vittorini - Vestlus Sitsiilias
Jean-Marc Parisis - Enne, siis, pärast
Berit Renser, Terje Toomistu - Seitse maailma

Loetud raamatud:
Charlotte Weitze - Pimeduse pärusmaa
Jean-Marc Parisis - Enne, siis, pärast
Elio Vittorini - Vestlus Sitsiilias
Jean Paul Sartre - Eksistentsialism on humanism
Robert Randma - Sigaret
Berit Renser, Terje Toomistu - Seitse maailma

See kuu algas nagu iga teine kuu. Õigemini nagu ühisosa igas teises kuus. Ei mingit seiklust ega eksperimenteerimist uue huvitava teema või kirjandusega. Võtad ikka naise Taanist (Pimeduse pärusmaa) ja mehe Prantsusmaalt (Enne, siis, pärast) ja lähed kindla peale välja. Naine on võtnud kätte ja kirjutanud lühijutte, karjatusi, erinevatel teemadel. Sotsiaalsetel, isiklikel ja väga tuntavas äraütlemise vormis. Ei saa enam jätta ja tunnen suurt loomingutulva ja teen raamatu. Ma huviga tahaks mõnda ta teist raamatut näha või lugeda, sest see oli küll vilets. Esimest korda tekkis mul mõte, et kas need, kes Pegasuse väikest sarja teevad tegelikult mõtlevadki vahel, et hea suvakas raamat, kindla peale minek, naine midagi vigiseb, tema ilusa pildi paneme taha kaanele ja tehtud. 150 krooni peale ja poodi. Okei, ma sain selle märgatava allahindlusega, aga ikkagi.

Kahetsusväärselt jätkus mul see mõte ka härraga Prantsusmaalt, kes võibolla oligi parem ainult sellepärast, et ta oli mees. Või kirjutatud mehe vaatenurgast. Samas, kui keegi tahab mehe vaatenurka, siis seda raamatut võib täitsa lugeda. Aga muidu 150 krooni peale ja poodi. Mingid rumalad niikuinii ostavad selle ära, isegi enne kui alla hinnatakse. Ostavad jah. Mina ostsin. Aga mulle tundus sellel päeval, et ma pean midagi mõtlematut tegema.

Loogiline oleks, et ma räägiks nüüd igast järgnevast raamatust, aga seda ma ei tee.

Ma lugesin enamuse neist raamatutest rongis või bussis. Teel olles. Ma lugesin enamuse neist kiiresti, hea hooga, 90-120 km tunnis. Hommikul 8 paiku ja õhtul 8 paiku. Minnes Tartusse või tulles sealt. Transporteerumisel on oma võlud. Kui ma tean, et ma järgmised 2 tundi olen suletud keskkonnas, siis peab mul olema ju ometi kultuurne meelelahutus käepärast. Kaua sa ikka rongis kohvi ja saiakest sööd ja sinna kõrvale ajalehest järjekordse blondi ja tema ärimehest kaasa õndsast teineteiseleidmisest loed. Ilus lugu küll, aga kui järgmisel leheküljel on lugu mõnest õnnetust kadunud koerast, tema peremehest, nende veel õnnetumast, aga peast hullust naabrinaisest ja selle kanadest, kes kuidagi muneda ei taha, siis … kaob see õnnis tunne kuidagi ära.

Mulle meeldib raamatuid lugeda ja mulle meeldib teel olla. Kõlab kuidagi sarnaselt reisiraamatule, aga sellest hoolimata ei meeldi mulle reisil olles reisiraamatuid lugeda. Sellest tuleks välja nagu kaks reisi korraga ja nii palju pole ju elamusi vaja. Reisil olles tuleb lugeda raamatuid, mida sa muidu kunagi ei loeks. Näiteks ma olen kahel reisil lugenud Murakami raamatuid ja need on mulle seal väga meeldinud. Koduses õhustikus ei tule mul tema nautimine sugugi nii hästi välja. Reisil on samuti hea lugeda kellegi elulugusid, plaanin järgmisele suuremale reisile, kui see peaks kunagi tulema, võtta kaasa Johnny Cashi autobiograafia.

Meeleolu loomiseks teel olles saab ka muusikat kuulata. Rääkides Johnny Cashist, siis kuulasin ma esimest korda elus korralikult tema paari plaati. Tema arvustamine oleks sama hea kui Hemingway arvustamine. Ühtlasi tuleb mul viimasel ajal järjest rohkem jälle see mõte, et ühegi uue raamatu kirjutamisel (või äkki lugemisel) pole suurt mõtet enne kui saab täiesti kindel olla, et vanasti pole juba paremini tehtud. Nagu ka uue muusika kuulamisel pole suurt mõtet, kui vana on nii hea. Ja isegi kui mingi uus lugu või uus raamat sind lõpuks huvitab ja meeldima hakkab, selgub, et täpselt samal teemal on raamat kirjutatud 40 aastat tagasi. Või on Woody Allen teinud sellest filmi aastal 1979. Või on see jube tore lugu tegelikult väga sarnane mõne New Orderi looga. Aga kas meil on vaja uut New Orderit? Ainult juhul, kui see uus on parem, kui õige New Order oli.

Teel olles võib ka vabalt mõelda omi mõtteid, vaadata rongi aknast välja ja mõelda veel üks kord järgi, mis ehitatakse papist suvilad ja uberikud kasvuhooned raudtee äärde. Isegi kui sinna ühtegi teed ei tule. Ma pole tükk aega nii korralikult rongiga sõitnud.

***

Venemaa otsatus on otsatu. Sõita rongiga põhjast lõunasse läbi Venemaa on muidugi kiire retk võrreldes sellega, kui sõita sealsamas idast läände. Aga siiski, need peaaegu 2 ööpäeva koos sõdurite, viina, õlle, kala, kanaga jäävad igaveseks mu sisse. Millegipärast on mul kana meeles, kuigi kana me võtsime ainult korraks. Tundsime loomulikku magedat maitsestamata rasvase kana imalat maitset ja mõtlesime, et seda kana me selles elus enam ei söö. Hiljem selgus, et sõime, sest samal moel valmistatud ja rasvas ujutatud kana pakuti meile õhtuks veel ja veel. Aga pole midagi. Pole ka midagi, kui mõni õilis hing tahab sinuga viina juua restoranvagunis, kus diskopall keerleb ja õõtsub laes rongi loksumise taktis. Ei ole midagi imelikku, kui sulle tuuakse koos tellitud pudeli viinaga kohe lauale ka tassitäis hapukurki. Selles pole midagi imelikku, kui sa leiad mehe, kes tahab sulle rääkida oma elust, oma tädist, oma naisest ja kinnitab sulle pidevalt kuidas teie olete ikka tõelised sõbrad. Ka selles pole midagi imelikku, kui üks noor sõdur räägib üle vähekäigu, kuidas tal on kõige halvem elu, kuidas ta õed vägistati, kuidas ta ema pole enam, kuidas ta pole tundnud oma isa, kuidas see, et ta nüüd piirile sõjaväkke sõidab on parim asi tema elus.

Ega ka selles pole midagi imelikku, kui üks ülejoonud sõdurpoiss istub platskaartis magava võõra naise kõrval ja hoiab oma kätt tema padja all. Mitu tundi.

See on rong ja see sõidab lõunasse. Piirile.

***

Aeg, mis sulle antakse teel olles, on kõik sinu oma aeg. Sa ei saa kuhugi minna, sest sa oled juba kuhugi minemas. Sa ei saa kuhugi jääda, sest sind viiakse niikuinii kuskile mujale. On ainult hetk, on ainult vaja seda hetke nautida. On vaja ainult oodata, millal see mööda läheb ja samas sada protsenti kindel olla, et see läheb mööda. Erinevalt mõne muu olukorraga elus, on reisimine ja teel olemine üks kindlamaid asju. Elu elada samamoodi, olles kindel, et see kõik läheb mööda, pole sugugi nii lihtne. Lihtne on takerduda, jääda tegevusetusesse, jääda oma ängi kinni. Loota teistele, loota, et nemad sinu eest lahenduse leiavad. Selles osas ongi teel olek lihtne väljapääs - sinu eest tehakse otsused ära. Teised otsustavad kus on järgmine peatus, kuhu me lõpuks välja jõuame. Seepärast on iga kohalejõudmine on uuestisünd. Sind paistakse kuskil välja, sa oled pisut uimane ja vaatad, mis sa oma uues olukorras, uues geograafilises punktis teha saad. Uuestisünni värskuse ja teel oleku puhkuse, otsustamisvabadusest pääsemise najal suudad sa olla vähemalt mõnda aega ettevõtlik, olla kellelegi kasulik ja mis peamine, olla endas kindel. Kui see aeg aga ümber saab, kui tekib uus rahutus, tekib iiveldus, mis ajab sind liikuma, muutud sa saamatuks. On vaja jälle vaheldust, rahu, mis tuleb teel olemisest tulevast teadmatusest ja kindlustundest, et mõnda aega hoolitseb sinu ruumis paiknemise eest keegi teine või miski muu. Elu on küll lühike, aga reisina teda võtta on raske, sellest vaatenurgast on ta kannatamatult pikk. Kannatamatult ühekülgne ja paika määratud.

Ma mõtlen oma reiside peale ja kõige pikemad mälestused, kui mälestused üldse saavad olla pikad, on mul just kusagil kohapealse transpordiga. Ma mäletan linnu, platse, vaatamisväärsusi kui pilte, ükskõik kui meeldejäävad nad ka pole. Aga ma mäletan kohalikke bussisõite, kohalikke rongisõite kui tegevusi, kui kestvaid olekuid, kokku kogutud mälestustepakke, pildisarju, emotsioone, lõhnu, sooja, külma. Ma mäletan parema meelega metroosõite, kui lõpppeatusi, kuhu need viisid.

Pidev vajadus teel olla viib muidugi selleni, et rahu on võimatu leida. Rahu, kui õnn või rahu kui rõõm kohalviibimisest on alati kusagil mujal. Ükskõik kuidas ennast ka mitte paika panna, otsustada, tegutseda oma otsuste najal, ühel hetkel saabuv rahutus, pidetus, lootusetus ajavad tegutsema muudes suundades, panevad tekitama kaost ja kõigutama maailma, et mingilgi määral muuta ettemääratud rada. Destruktiivne loomingulisus. Ma ei saa väita, et see on ainus tee, aga rahutuse vastu aitab. Enese kammitsatesse panemine viib niikuinii lõpuks samasse kohta, laamendamiseni ja vastu seinu katki jooksmiseni.

***

Rafa tuli ja oli Rafa, oli mees nagu ikka, ilus ja silmad värvitud. Hi man, whats up. Whats up. Rafa rääkis, et ta on nii läbi, ta elu on nii läbi, drama queen, alati. Tshikk oli ta ära ajanud, või kuidagi. Või midagi. Me rääkisime asjadest ja üldse. Täelike arusaamine, vaatad otsa ja saad aru, mõistad poolelt sõnalt. Tsikid kadusid taustale ja me rääkisime asjades, yes yes, so it is, exatly, yes yes kostis ainult. Ma ütlesin, et kahju, et sul kitarri kaasas pole ja ta ültes, et on, all. Tõi kitarri ja mängis. Mängis oma uusi lugusid, rääkis et teeb plaati, et teeb lugusid. Rääkis kuidas ta esimest korda võttis kitarri ja läks bussi mängima, sai oma peesod ja sai süüa. See päev sõi ta nagu kuningas, aga enne bussi minekut oli olnud ta kõige väiksem räpane kössis elukas. Minna või ei. Minna või ei. Sealt tulid siis kõik lood järjest, mida me küsida oskasime, tsikid ütlesid Radiohead ja Rafa mängis, tsikid ütlesid Coldplay ja Rafa mängis. Iris, Goo Goo Dolls ja Rafa mängis. Ta pidi ennast tagasi hoidma, sest kell oli palju ja Fer käis talle näitamas, et ta vaiksemalt oleks, aga ta lõpetas ikka Irise karjudes. Me läksime välja, teise kohta. Mul polnud aimugi kus see oli, ma tahtsin ainult olla edasi seda elu. Rafa anus mingi hetk põlvili tsiki ka kaasa ja ta tuli, me läksime ja Rafa mängis tee peale kitarri, kui kellelegi on kitarr sedasi kätte sulanud siis temal ja ta ei peaks kunagi mängimist jätma, dramat jätma. Look up the stars as they shine for you. Siis kui Coldplay Tolucas käis. Nostalgia kohtub ennekuulmatuga.

Me läksime siis sellesse teise kohta, seal polnud eriti kedagi, me istusime võtsime oma õlled ja Rafa rääkis, rääkis, et täna on see õhtu, kus me sõbrad saame üksteist avada, ma olin ainult jah jah, lummus ja imetlus. Me kaotasime tsiki seal kusagil, ta ei jõudnud järele, temast sai pidur ja sinna see jäi. Räägi esimene asi mis sul pähe tuleb, räägi kuidas me oleme terve maailma keskel ja kuidas kõik keerleb, meie seal ses ja meie ümber, muusika, pime, valge. Kõik on olemas. Rafa läks lavale ja mängis, mängis kõik samu lugusid ja teisi. Tuli tagasi, tsikk oli väsinud, ahh mulle ei meeldi väsinud tsikid, väsimus on nii teine järk. Sa lihtsalt ole, hea kõik toimub, töötab, läheb edasi, kõik käib. Ei ole vaja hakata tahtma äkki lõhepastat ja kohukest, ei ole vaja tahta äkki magada valgete linade vahel, mis seal ikka, on mis on su ümber ja kui praegu pole, siis kas tuleb või ei või ei tulegi kunagi enam. Jah, jah jah. Rafa läks mängis veel, me ei meeldinud talle, aga mina ka ei saanud midagi teha, et vabandada tsikki, kes teda ei tahtnud ja tsikk ainult turtsus ja oli meist üle, Rafa mängis vihaga ja tõelise vihaga El cancion de mariachit ja sellist viha pole selles laulus veel olnud, võtke te teadmatud valged, võtke te ei tea midagi. Ja ma võtsin ja nutsin.

Paar lugu hiljem me läksime siis ära. Rafa saatis meid tänavale ja taksosse ja me jätsime jumalaga kui parimad sõbrad.

***

Ma panin siia kordussaate korras paar oma maailma innustatuna loetud reisiromaanist. Ma ei saa soovitada “Seitset Maailma”, nii nagu ma soovitaks “Me tusameele talve”, aga kui su vaim on valmis, et võtta endasse biitnikke, teel olemise kirjandust, hedonistliku hetke olemisrõõmu, siis oleks patt see lugemata jätta. Isegi kui seal on osi, mis kaotavad järje ja ei leia seda enam, on seal vägagi selgelt üks laevamaailm. Selles on suletud ruum ja teel olek. Ja see on kõik, mis loeb. Ma ei saa ju panna kunagi pahaks, kui inspiratsiooni ja rahutust lusikaga sisse söödetakse.

Eksistentsialismist vaevatud, siiralt teie, …