2009 Juuni - Paha maa ja palju tuhka

Ostetud raamatud:
Toni Morrisson - Burn This Book
Johnatan Miles - Dear American Airlines
Charlotte Roche - Wetlands

Loetud raamatud:
William Wharton - Dad
Ray Bradbury - Fahrenheit 451
Riikka Pulkkinen - Piir
Elina Hirvonen - Et tema mäletaks sedasama
Toni Morrison - Burn This Book

Alati on natuke naljakas, kuidas erinevad otsad kokku jõuavad. Ajastus, seotus, põhjustatus, ootamatus. Võtame näiteks seekord ahela, mis algas nii, et ma lugesin kuskilt raamatu “Burn This Book” kohta ja olin üsna veendunud, et seda on mul vaja. Natuke aega hiljem, olles nädalpäevi üritanud eemal hoida ühest teatavast “Barnes and Noble” poest, astusin ma ikkagi sinna sisse. Üks esimesi raamatuid, mis ma näen seal .. on jah seesama. Ainus eksemplar riiulis. Viisin siis vaeslapse koju. Koos ühe hariliku reisiraamatuga “Dear American Airlines”, mille lugemiseni ma jõudnud pole ja võibolla ei jõuagi niipea.

Lugu läheb edasi mu merehädas olemisega. Kolm päeva saarel mööda saates õnnestus mul leida õudsete naiste kirjutatud õudsete naistekate vahelt punane raamat “Fahrenheit 451”, mis räägib kohe alguses raamatute põletamisest. Või üldse, on kohe raamatute põletamise raamat. Ma pean ütlema, et mul vedas oma leiuga kõvasti ja ma ei saa aru, kuidas ma seda senini lugenud polnud. Kõik, kes vanu aegu mäletavad, teavad, et vanasti oli ta meeldejääva kujundusega puna-must-valge, mingist sarjast, milles igal pool jäi pigem ette “Pariisi suur kõrv”. Mitte, et ma seda viimast ka lugenud oleks. Ta jäi ette nii nagu vanasti külas käies oli torkas ta silma Mirabilia sarja kõrval. Kohe enne Tammsaare kogutud teoseid. Kui ma meenutama hakkan, siis on ikka hirmus, kuidas siiamaani mõned raamatute nimed on pähe kulunud. Võtame näiteks “1000 autot”, “Õmblemine”, “Mata mu süda Wounded Knees”. Sellised, mida sa ei lugenud kunagi, aga mis olid riiulis alati eriti domineerivad. Sellised, mida sa vanade raamatute poes näed ja tunned kodu või maamaja kopitanud lõhna. Igaühel on oma okkad sees.

“Fahrenheit 451” oli niisiis minust kuidagi mööda hiilinud, aga mul oli väga hea meel seda lugeda. Esiteks sai mõned tunnid saaretormi kultuurselt mööda saadetud, teiseks oli see palju parem kui näiteks “Hea uus ilm”, mis võiks nagu minna samasse kategooriasse (vana, ulmeline). Kui “Hea uus ilm” tekitas mus hirmsat tülgastust, sest noh, vaadake, ma olen näiteks “Logan’s run”-i näinud ja ma olen mõnda teist filmi veel näinud, mis kindlasti on vähemalt kaudselt sealt maha pandud, aga mis siiski on targalt mõned totrused välja jätnud. Natuke vääritu on härra Huxleyle ette heita, et kuule katsu olla, kaua sa jorad, seda ju ei ole ja see on piiritundetu korduse kordus, ma saan aru küll, aastal 1931 oli saabuv 1980 ka täielik ulme, aga … aga … Niisiis, Mitu korda ma pean ütlema, et Fahrenheit ei olnud üldse halb raamat.

Raamatute põletamisest veel niipalju, et meie laiu raamatukogus, kui nii võib seda hunnikut nimetada, oli jah, neidsamu naistekaid omajagu. Nad olid antropoloogiliselt huvitavad, nende kaane peal oli kas naine, hobune või lill, nende pealkirjas oli kas naine, kirg, saladus või tuul. Muuhulgas oli seal ka Jane Austin “Uhkus ja eelarvamus”, mida ma isegi üritasin lugeda, aga selleks ajaks oli mul hoog juba maha käinud ja see tegelaste virrvarr lõi pea segi, eriti kui samal ajal mu põhilised mõtteid oli seotud koju saamisega. Olgu ära öeldud, et kõiki neid naistekaid ma ei tahtnud põletada. Põletada tahtsin ma raamatut nimega “Saladus”. Tuleb välja, et sellest on ka film. Tuleb ühtlasi välja, et mõned meie seltskonnast olid emba-kumba, kas filmi näinud või raamatut lugenud. Ma siis võtsin ta ka korra kätte. Tuleb välja, et oli hämmastav saast. Hämmastava turustamisjõuga saast muidugi, sest inimesed ostavad ja kulutavadki oma raha, et lugeda ühe sama asja ümbersõnastamist. Ma säästan teie aega ja raha. Saladus on, et kui sa midagi piisavalt tahad, siis sa saad selle. Ärge ostke midagi, kuulage parem Jimmy Cliffi - You Can Get It You Really Want-i”. Teil on hea, lugu on lustakas ja elu on hea. Igal juhul need tegelased on oma “saladuse” kummi venitanud Ron Jeremy peenise otsa, lasnud tal panna terve elu jooksul kõike, siis tõmmanud raamatulehtedele ja müüvad seda ullikestele. Ma kindlasti eksisin mingi kopeerimiskeelu vastu nüüd oma ühelauselise kokkuvõttega ja nad hakkavad kõik südamest soovima, et mul halvasti läheks. Noh, ma südamest siis soovin sama neile. Kes siis nüüd saab, ah? Ah?

Kõige masendavam oli see, et nad olid oma raamatu trükkinud selgelt mittepõlevale paberile. Hullud on tänapäeval kuradi kavalad.

Ma teen nüüd kerge pausi põlevatest raamatutest ja liigun põhja. Lugesin sel kuul kahe Soome naise raamatut. Natuke ebaõiglane on neid ühte patta panna, aga samas ega nad nii erinevad ka polnud. Vähemalt selles osas, et Soome on ikka väga masendav maa. Kui Eesti natuke veel pingutab, siis ta võib Soomeks muutuda küll. tuleb lihtsalt teha eriti kuradi depressiivseid filme, tuleb igasse korterisse saun ehitada ja teinekord mõnele litsile tolmuimejaga pähe virutada. Peale seda võib silla ka valmis teha Tallinna ja Helsingi vahel. Praegune Soome on kohe sisuliselt masendav. Eesti on selline lame wannabe masendav. Oh meil on ka raske ju, me ju oma poisid saatsime Soome ehitama, vaata kui masendav elu meil on. Et on nagu probleemid, aga mitte päriselt. Paar purjus poissi sõidavad ennast surnuks, paar noort ajavad jalgratturi Õismäe tiiki. Üritamisi on, aga sellist päris tunnet nagu ei tule. Ikka leidub mõni ilus tüdruk, mõni kena suvepäev ja kõik saab korda. Aga Soomes on polaaröö ja naised on tegelikult mehed. Pane sellele midagi vastu.

Tegelikut Riikka Pulkkineni raamat “Piir” polnud üldse nii masendav Soome poolest, oli masendav pigem nii, nagu inimsuhted ikka on masendavad. Natukese hea tahtmine ärritab paratamatult kedagi, erinevatel inimestel on erinevad soovid, erinevad tüdimused, erinevad uued meelemuutused, ihad ja lootused. “Piir” annab sellest kõigest hämmastavalt korraliku ja selge ülevaate väga erinevate inimeste silme läbi. On omajagu seksi, omajagu keerulisi inimsuhteid, omajagu raskeid olukordi. Selline raamat elust ja asjadest. Ma ei julge öelda, et ta paneb järele mõtlema ja on õpetlik. Ei seda mitte. “Paha maa” film pani ju ka pigem kinost väljudes pea ees poriloku hüppama, mitte mõtlema, et kuidas oma elu päikselisemaks teha.

Elina Hirvoneni “Et tema mäletaks sedasama” oli vähemate tegelaste, palju rohkema ühiskondlike seostega, maailmas kohal olev raamat. Olid ka keerulised suhted, võimatud olukorrad, aga kõike veidi kergemal kujul. Poeetilisemal. Just jah, poeetilisemal. Selle raamatu ainus miinus minu jaoks oli 9-11 teemaliin. Või kuidas eesti keeles lühidalt väljendada, et kahte torni enam pole. Ma ei tea, võibolla oleks pidanud varem lugema või peaks see mulle rohkem korda minema. Õigemini see läheb mulle korda, aga mitte raamatust lugedes. Kohapeal auku vaadates läheb see korda küll. Raamatust ja telekast on 9-11 meelelahutus, mille pealt lõikavad pigem alusetut kasu mitte autorid vaid edastajad.

Maailm on masendav koht. Inimesed on kõik lollid.

Viimasena tulen siis tagasi raamatute põletamise juurde. Toni Morrison on kokku pannud erinevate kirjanike esseed kirjutamisest. Tsenseeritud ühiskondades kirjutamisest, niisama kirjutamisest, soovist kirjutada, sest muidu ei saa elada, kriitilisusest ja rõõmust. Oli hästi kiire lugemine, kohati kerge, kohati sügav. Järjekordselt midagi, mida ma naudin, aga ei julge kellelegi soovitada. Võibolla ma ei tunne õigeid inimesi, kellele julgeks. Oma inimestele ei julge. Kokku oli palju erinevaid mõtteid nagu erinevate inimeste esseedes ikka. Palju huvitavaid vaatenurki kirjutamisest ja miks peaks kellelgi tekkima soov raamatuid põletada.

Üks mõte sealt, millega ma otsad kokku tõmbaks selleks korraks - kirjutajal peab alati olema oskus kõikide nurkade pealt olukorda vaadata, kõike justkui läbi elada. Vastasel juhul ei saa ta elavaks teha oma terroristist tegelase mõttelendu, vastasel juhul ei saa ta panna tuletõrjujat raamatuid põletama. Aga pidev teise poole pealt vaatamine on pagana raske, sest lõpuks sa ei tea enam, kes sa oled. Ja depressioon ja skisofreenia on viimaste uudiste põhjal sama asja erinevad küljed, päritavad pealegi.

Ärge teie siis raamatuid põletage. Ükskõik, kui halb ka poleks.

2009 Mai - Mööda läinud ajad ja inimesed

Ostetud raamatud:
Mihkel Mutt - Rahvusvaheline mees
Laurent Graff - Õnnelikud päevad
Kris Moor - Homefucking is Killing Prostitution
Riikka Pulkkinen - Piir
American Youth by Redux Pictures (photo)

Loetud raamatud:
Kris Moor - Homefucking is Killing Prostitution
[üks autor] - […]

Kui ma eelmine kuu rõõmustasin, et ma olen saanud loetud rohkem, kui ostetud, siis seekord on põhjust olla väga õnnetu kohe mitmel moel. Ma olen ostnud terve hunniku raamatuid ja lugenud läbi ainult ühe. Kui metsa võib üks kuu minna.

Teine põhjus rahulolematu olla on seotud sellega, et käesolev kirjatükk saab kirjutatud mitte kuu alguseks või keskpaigaks vaid pigem lõpuks. Kui ma teeksin seda siin raha pärast või sellepärast, et keegi mult midagi ootab, siis oleks ma läbi kukkunud. Sellest järgmist ei taha enam keegi näha. Sest ajal, mil kõike on vaja kohe ja palju, ei saa ka parimad Petrone üle naerjad lubada endale pausi. Ma vaatan, et ta on mu juttu kuulda võtnud ja noorte, laias maailmas ennast otsivate naiste asemele mingid mehed võtnud. Tubli töö, aga vaata, sellise labase soovahetusoperatsiooniga ei saa veel endale uusi lojaalseid fänne. Igatahes bränd, mida on müüdud kui naistelt naistele (ja mina olen selgelt olnud sihtgrupp, sest mulle naised väga meeldivad) ei lähe kohe hoobilt sujuvalt paremaks, kui seal ilmub meesautori minu-heietus. See on umbes sama nagu täismees läheks koolitüdrukute dushiruumi oma riideid vahetama. Päris ime, et keegi saab neid raamatuid osta, ilma et selline natuke naljakas ropp tunne tuleks. Tjah, see muidugi müüb.

Selge on see, et ostetud raamatud võidavad. Esimesed kaks ostsin ma sellepärast, et mul oli vaja pea puhtaks saada suurtest sõnadest nagu strateegia, visioon ja siht tulevikku, sünergia, samas paadis olemine, samas bussis olemine, samas ookeanis olemine ja kõigest muust absoluutselt korporatiivsest. Võib ju olla, et ma olen sellest lihtsalt väsinud, aga ma vajasin hetke endale. Peab tunnistama, et hetk endale kukkus välja kaunikesti odav, sest esimesed kaks raamatut nimekirjas olid allahinnatud ja maksid kokku umbes veerandi sellest, mida tänapäeval kirjanduse eest nõutakse. Et aga ma pole kumbagi lugenud, siis rohkem ma neist kahjuks rääkida ei saa.

Seevastu saan ma rääkida sellest, miks ma ostsin viimase loetletud raamatu “American Youth” ja kuidas enne seda ma ostsin soome naiskirjaniku raamatu. Ma saan aru, et minu hoolikamad lugejad on märganud, et mul on teatav tõmme noorte naiste loodud kirjanduse poole ja nimetatud “Piir” pole tõesti muud kui vastava zhanri järjekordne esindaja. Igatahes, “Piir” sai ausalt ostetud kogemata, sest ma olin parasjagu raha vahetamas, et reisile minna. Reis toimus üle ookeani New Yorki, kust ma ostsin siis ameerika noorte pildiraamatu. Kõik on omavahel seotud. Keegi ei pääse. Reisist ma kahjuks ei saa kirjutada, sest see pole see saade. Aga ma saan lubada, et kuupäevalisest täpsusest kinni pidades on ka juunis paar raamatut sealtpoolt Atlandit.

Ma olen ikka väga edukalt kõrvale hiilinud sellest, mida ma siis tegelikult kuu aega tegin ja miks ma ei lugenud reisil ühtegi raamatut. Vastus viimasele küsimusele on, et polnud aega. Vastus esimesele küsimusele on, et ma lugesin terve kuu ühte raamatut, mis jäi pooleli. See oli uskumatult hea raamat. Nii hea, et ma ei julge isegi ta nime siia kirjutada. Pealegi ma pole endaga kokku leppinud, kas ma peaks pooleliolevatest raamatutest kirjutama või ei. Võib ju juhtuda, et järgmisel kuul ma loen veel paar lehte ja järgmisel veel. Ja siis ma kirjutan iga kord oma võimetute omadussõnadega, et oh, oh, äge, ma kindlasti loen lõpuni. Aga ei loe. See raamat rääkis isast. Isadusest. Oma isaga hakkama saamisest, kui ta on vana. Oma isaga olemisest, kui ta on vanaks jäämas ja väsinud. Oma isaga teel olemisest. Ausalt, ma arvasin, et see ei ole nii hea. Et ma pettun, et see kordub. Aga see imes mind endasse ja mul oli tõesti kahju ta pooleli jätta. Mul on kahju, et ma lugesin vahepeal muid raamatuid, aga mulle tundus, et ma ei saa teda kaasa võtta, sest tema koht on kodus, hommikul või õhtul, kümme või kakskümmend või kuuskümmend lehekülge korraga, aga kindlasti segamatult. Et ta saaks teha minuga seda, mida ta teeb. Mulle tuleb nüüd kõik meelde ja ma peaaegu jätan kirjutamise pooleli ja lähen lugema. Ainuke asi on selles, et kui ma kirjutamise pooleli jätan, siis mul pole õiget rahu, et lugeda. Nokk kinni, saba lahti, eks. Ma tahaks öelda, mis raamat see oli, aga ma ei ütle. Ma panen ta kirja, kui ta läbi saab ja ei lausu tema kohta rohkem sõnagi. Ma olen kuidagi kummaliselt üllatunud, et ta pooleli jäi, sest tegelikult, ta pole üks neist pooleli jäänud raamatutest, millest suvekuudel kirjutada. Ta on täiesti korralik “septembris läksin kooli, oktoobris sain hoo sisse ja lugesin täie jõuga” raamat. Mind hämmastas kõige rohkem see põhjalikkus, see, et ta ei saanud läbi, ei kaotanud ennast ja järge, et … võib-olla ma hakin ta liiga katki. Võibolla ma peaks tema kohta ütlema nagu Anna Gavalda “Koos, see on kõik” kohta, et ma ei laena seda kellelegi ja ei ütle selle kohta midagi. Kusjuures autor on mees.

Niisiis. Jätame kirsi tordil viimaseks. Kris Moori “Homefucking is killing prostitution” (vaata ka “Hometaping is Killing Music”, “Video Killed the Radio Star”, “Internet Killed the Newspapers” ja nii edasi, üks suur massimõrv) oli fotoraamat ja hetkeraamat. Selle kuu saak on niisiis poolteist fotoraamatut. Mulle meeldivad katkendid, poolikult pealtkuuludud jutud ja mulle meeldib pilte vaadata, sest need on ka tegelikult katkendid. Hetked mingist ajast, mingist olukorrast, millestki väga heast või väga halvast. Või lihtsalt hetked, mis jäävad meelde. Väline mälu. Krisi kokkupandud hetked ja pildid moodustavad terviku, tõepoolest. Iga inimese enda asi on millise täpselt. Kas sellise, kus tal jääb puudu piltidest või puudu sõnadest, sest midagi jääb nagu puudu. Mulle tundub, et see puudujääk sobib siia, sest see ongi pealkuuldud vestluse mõte. Pildi vaatamise mõte. Vaatad pilti kohast, kus sind polnud tegevusest, mida sa ei teinud. Sul jääb puudu, sa tahaks rohkem. Olla seal kõrval. Sees. Selline ühe hingamise raamat, mille sa loed ja vaatad läbi korraga. Hah! ja läinud ta oligi. Nii need võõrad inimesed minust mööda kõndisid.

*

Täiesti valge kass pimedas öös. Novembris on pagana pime ja valge kass jookseb sul mööda õue. Jookseb siia, sinna, teeb haake, jookseb edasi, tagasi. Ronib puu otsa. Ronib alla. Ma võiks vabalt olla see kass, ma teeks täpselt samu asju. Üksi öösel jookseks ringi, roniks puu otsa. Võtaks ühe puu, võtaks teise, teritaks küüsi. Ta just ronis vahtra otsa, vaher viskas kohe lehe laperdades alla. Kass nagistas midagi teha ühelt ja teiselt poolt puud, paari-kolme meetri kõrgusel. Ega need kassi küüned pole ka mõeldud just puu otsast alla ronimiseks, aga hakkama saab. Pikemate hüpetega, pooleldi kukkudes, selle eest on käpad mõeldud alla kukkumist pehmendama. Terve valge kass on tehtud selleks, et öösel pehmelt maanduda. Jooksis väravast läbi. Istus, silitas väravaposti põsega. Vaatas ringi, külm ja kõle tuul, kõik on märg, istus veel korraks maha, jooksis hüpetega minema.
Ma hüppan alla ja kardan, et maandun pehmelt. Vist.

*

- Millal sa viimati kellegagi magasid?
- …
- Nii ammu? Või nii hiljuti? Sa ei saa mulle öelda sellepärast, et sa magasid, kas liiga ammu, nii et see on sulle piinlik või nii hiljuti, et see saab mulle piinlikuks, jah?
- Ja kui aus vastus on kusagil vahepeal, siis on meil mõlemal ebamugav. Ju. Sest see oleks igav.
- Sa siis ei taha valetada, aga tõtt rääkida ka ei saa?
- Kas ma pean alati olema osav manööverdaja, võtma kellegi teise rolli, et pääseda sellisest olukorrast puhtalt?
- Sa pääsed minuga alati puhtalt. Ma ei oota sult midagi, sa ei oota mult midagi. Ma lihtsalt küsisin ja sa teed sellest äkki suure asja. Nüüd mul ongi ebamugav. Nüüd ma hakkangi mõtlema, et äkki ma pean sult midagi ootama.
- Midagi sa võiks ju oodata.
- See vestlus ei vii isegi voodisse.

*

Ma ei teagi. Lugege ise, ostke ise. Seal on paremad tükid, kui need siin. Mul on sellest kahju, et inimesed ei julge seda osta. Sest tegelikult pole päris nii, et see pole liha ega kala. On küll, nii liha kui kala. On raamatut ja on pilte. Kui sa pettud sisus, siis vähemalt oled saanud endale ilusa pildiraamatu. Kui pettud piltides, siis loe teksti. Kõlab nagu poolik alternatiiv, aga isegi kui mulle ei meeldiks Krahl ja mulle ei meeldiks mingitel segastel asjaoludel Kris, siis ma oleks näinud selle reklaami ja tõdenud, et ma ostan selle raamatu kasvõi sellepärast, et tal on parim kaanekujundus. Aasta 2009 Eesti raamatukujundus.

Ei olnud ju nii raske. Oleks ju võinud varem tehtud saada.