2009 Juuli - Ühemõtteliselt

Ostetud raamatud:
Gabriel Garcia Marquez - Kaksteist kummalist palverändurit

Loetud raamatud:
Laurent Graff - Õnnelikud päevad
By the photographers of Redux Pcitures - American Youth
Charlotte Roche - Wetlands
Gabriel Garcia Marquez - Kaksteist kummalist palverändurit

Kui ma mõni aeg tagasi olin väga rõõmus, et sõjaseis ostetud ja loetud raamatute osas on loetud raamatute kasuks, siis seekord valmistab olukord mulle suurt tuska. Esiteks sellepärast, et loetud raamatutest üks on ka ostetute nimekirjas. Teiseks sellepärast, et see üksainus ostetud raamat oli mõttetult kallis. Kolmandaks sellepärast, et üks loetud raamatutest oli mõttetult lühike. Neljandaks sellepärast, et üks loetud raamatutest oli pildiraamat. Seega on minulgi käes aastaaeg, mis valmistab kõigile ajakirjanikele ja lehelugejatele suurt rõõmu. Tegin kurki purki, polnud aega midagi lugeda.

Pildiraamatus oli samas ikkagi päris mitu lehekülge juttu. Raamat oli suhteliselt impulsiivne ost ja tulemus on sama impulsiivne, ehk siis hetkeline. Ostad ta ära ja mõtled, et oh kui tore. Siis kodus vaatad ja mõtled, et oh kui tore. Siis kuu aega seisab ja näed riiulis ja mõtled, et oh kui tore. Siis mõtled, et võtaks kile ümbert ära ja vaataks sisse ka. On jah tore, aga mis siis nüüd edasi saab. Rohkem pole ju põnevust ega tahtmist teda lapata. Sisuliselt on tegemist erinevate fotograafide poolt tehtud piltidega Ameerika noortest. Elu, töö, lõbu, armastus, mäng. Ilusad pildid on. Mulle sellised eriti kunstilised ei istu ka. Lihtne ja ilus peab olema. Nii et ongi lõpuballi pildid, oma armsamaga pildid, tööpildid. Tööpildid muuseas sisaldavad ka Portlandi stripibaaris töötavaid naisi. Üks huvitavam osa, millest kirjalikus osas juttu tehti, oli see, et koguti noored kokku ja paluti neil kirjutada üks küsimus Jumalale. Päris mõnusad olid, näiteks “What the fuck were you thinking?”. Suur osa neist piltidest peaks olema ka internetis väljas, kes otsib, see leiab.

Ainus ostetud raamat tõmbas mind lainele hetkega. Kaksteist juttu erinevatest linnadest ja inimestest. Kusagil taustal varjuna Härra Kirjanik, kelle kohalolu on tunda, kuid kes ei häiri lugemist ega pealtvaatamist. Kui ma siinseid jutte kirjutama hakkasin, siis ma olin üsna veendunud, et ma annan edasi rohkem tunnet, mida raamat minus tekitab ja vähem tegelikku sisu. Palveränduritest lugedes tahtsin ma reisida. Eessõna oli pikk ja rääkis sellest, kuidas Marquez käis enne lõplikult lugude valmissaamist kõik jutuks tulevad linnad veel korra üle. Ma tahaks just sedasi minna, natuke suurema põhjusega, järjest läbi mitu minu jaoks olulist linna, et vaadata need üle. Vaadata, kas need asjad, mida ma mäletan, on samamoodi, vaadata, kas ma tunnen ennast endiselt samamoodi. Ma tean küll kui lamedalt kõlab “oo, Berliini ma ei unusta kunagi”, aga nii lamedad inimesed ongi ja nii lame olen ka mina. Mu nimekiri käiks umbkaudu nii: Stockholm, Berliin, Viin, Valencia, Merida, San Cristobal de las Casas, New York, Tartu. Selgelt pole tegemist tasakaaluka valikuga, aga idee on vanade kohtade uuesti üle vaatamises. Nostalgia on muidugi sama odav kui internetiporno.

“Õnnelikud päevad” on väga õhuke raamat ja ma polnud üldse kindel, et mul seekord õnneks läheb. Ta oli väga kõvasti allahinnatud ja väga ilmetu olemisega. Pegasuse väikese sarja häda ongi see, et kui ma midagi tahan, siis ma tahan kohe ja kui ma ei taha, siis ma ei taha pärast ka hea hinnaga. Ma olen sellega ühe vea teinud ja rohkem ma mööda panna ei taha. Väikese sarja väike raamat pakkus siiski head äraolemist. “Õnnelikud päevad” on raamat mehest, kes täisealiseks saanuna ostab endale hauaplatsi ja kolib vanadekodusse elama. Meeseksistentsialism oma parimas vormis. Noor, aga kõigest justkui loobunud mees, oma saarel (vanadekodus), ei suhtle, leiab kellegi erineva siiski rääkimiseks (suur vanusevahe), käib läbi omamoodi puhastustule. Kui ta surnud pole, siis elab ta siiani õnnetult edasi. Selge ja asjalik raamat.

“Wetlands” oli mu Amazoni soovinimekirjas juba pikemat aega. Ma lugesin talvel Guardianist, et see on olemas ja ilmub peatselt inglise keeles ja kuna mu saksa keel on siiski piisavalt roostes, tuli oma aega oodata. Kannatlikult, kuni selle hetkeni, kus ta ühes lennujaamas väga sobivalt riiulis terendas. Ma tegelikult ei tea, kust sellega alustada. “Wetlands” on raamat naisest, kes täisealiseks saanuna laseb ennast steriliseerida. Naiseksistentsialism oma parimas vormis. Millega ma jõudsingi kohta, kust ma edasi ei oska. Ma nimelt pole sellist naiseksistentsialismi veel kohanud. Võibolla sisust natuke rääkimine ei saa kellelegi haiget teha. Või siis saab. Lugu algab sellest, et minategelane Helen on haiglas, tal on parasjagu olnud sügav pärakuoperatsioon, mis algas sellest, et hemorroidid said kokku raseerimisega. Infektsioon, metsik valu, arst, operatsioon. Saate aru küll. Pärast on kõik pärani mõnda aega. Õige nali algab sealt, kus ta tahab näha, mis tal täpselt ära opereeriti. Õige nali algab sellest, kus ta räägib raseerimisest ja pesemisest natuke rohkem. Idee on selles, et naturaalsuses peitub oma võlu. Et igalt poolt võibolla siiski ei pea raseerima, et ühiskond ei peaks jätma muljet, et naised kasvavadki ilma karvadeta jalgevahel. Et lõhnas peitub võlu ja jõud, et ei pea kogu aeg metsikult seepi kasutama. Helen nimelt valmistub kohtinguks ette nii, et pistab omale sõrme tuppe ja tõmbab siis selle määrdega kaelale paar triipu. Nagu ikka hõrgu parfüümiga. Oi kuidas see töötab. Ta pole veel kuivale jäänud. Rääkides kuivale jäämisest, nii nagu Helenil on alati olnud hemorroidid, nii on ta ka pidevalt olnud väga märg. Ehk siis oma parfüümi jätkub.

No ma ei saa kõike ka ära rääkida. Oletame, et teil on nüüd oma visioon värviliste piltidena peas olemas. Seda raamatut on arvustustes nimetatud väga feministlikuks raamatuks. Räägitakse, et kriitikud nimetavad seda pornoks, fännid erootiliseks romaaniks. Kahtlemata on seal palju ärgatavaid momente. Kui sa oled sedamoodi ärgatatav. Aga kommentaar feminismi kohta ajas mu segadusse. Feminism tähendab tavaliselt seda, et mingisugune kole tädi, parasjagu oma menopausi raskuste kõrghoos, räägib Rahvusraamatukogus suurele saalitäiele naistele kui halb ikkagi on, et naised sama palju palka ei saa kui mehed. Peale seda läheb koju ja peksab oma väikest armetut meest. Kindlasti ei ole ta noor, kindlasti ei lõhna ta hästi. Hmm… Okei, tagasi naiseksistentsialismi juurde. “Fight Club” on “Wetlandsi” õde. Või vend. Või homoarmuke. Enese parandamine on masturbatsioon. Sobib sama hästi mõlema raamatu tunnuslauseks.

Ma jätan sisulise poole nüüd veidi tahaplaanile ja räägin sellest, kuidas otsad kokku saavad. Autor, Charlotte Roche, oli üks armsamaid Viva VJ-sid. Sel ajal kui Vivas veel muusikat lasti, mobiilihelinaid ei saanud telekast tellida ja rohi oli TTÜ ühika ees ikka kuradi roheline. Mulle ta väga meeldis. Ta tegi igasugu lõbusaid intervjuusid kõikide heade alternatiivsete artistidega ja oli üks vahva saksa tips. Ta on muide poolsakslane, poolinglane. Selle kõik olin ma ära unustanud kuni hetkeni, kus ma nägin tema pilti raamatuarvustuse juures. Siis oli täielik “nüüd ma mäletan küll” moment. Charlotte oli ühel ammusel päeval telekas, meie juures oli mingi seltskond, või olime lihtsalt kolmekesi, keegi meist ütles, et oo, ta on nunnu ja keegi teine ütles, et kuule, see on ju see karvane naine. Järgmine hetk Charlotte tõstab käed ja ta kaenlaalused on linnupesad. Ehk siis … tagasi raamatu juurde.

Kusagil tagumise kolmandiku juures hakkas see mind siiski ära tüütama. Võibolla on see harilik porno efekt, et kaua sa seda nühkimist vaatad. Või siis ta ei nühkinud lõpupoole enam piisavalt, vaid hakkas härdaks ja õrnaks muutuma. Mulle üldse ei meeldinud tema põhjus kauemaks haiglasse jääda. See oli kuidagi liiga lihtne, ainult tiinekas teeks nii. Aga ma ei saa kõike ära rääkida, nii et ma ei ütle, mis see oli.

Mõned ilusad lõpulaused veel. Ma nägin uudistes klippi, kus Hardo Aasmäe rääkis, et tänapäeva lõhnaained on halvad, et inimesed peaks neid vähem kasutama. 10 sekundit uudiseklipi lõpp, suvise uudistepuuduse perioodi alguses, ma ei tea millest täpselt jutt oli. Aga moraal oli, et enne kui te lõhnastatud nõudepesuvahendit ostate, mõelge ja võibolla see pole hea idee, et te ei teagi mismoodi asjad päriselt lõhnavad. See kummitas mul kogu aeg, kui ma järjekordseid detaile lugesin. Minu “Wetlandsi” trüki kaanel on plaaster, üks teine versioon on ka avokaadoga. Punane taust ja suur pooleks lõigatud avokaado. Helen kasvatas avokaadosid. Väetas neid naturaalselt, võttes vahepeal seemne potist välja ja pani neid endasse. Polnud suurem asi üllatus, ega? Kõigest muust, mida Helen endasse pani, lugege ise.

Järgmine kord tuleb jälle teistmoodi, sest kõige lõpetuseks tuleb öelda kuldne lause - sa oled see, mida sa loed.

2009 Juuni - Paha maa ja palju tuhka

Ostetud raamatud:
Toni Morrisson - Burn This Book
Johnatan Miles - Dear American Airlines
Charlotte Roche - Wetlands

Loetud raamatud:
William Wharton - Dad
Ray Bradbury - Fahrenheit 451
Riikka Pulkkinen - Piir
Elina Hirvonen - Et tema mäletaks sedasama
Toni Morrison - Burn This Book

Alati on natuke naljakas, kuidas erinevad otsad kokku jõuavad. Ajastus, seotus, põhjustatus, ootamatus. Võtame näiteks seekord ahela, mis algas nii, et ma lugesin kuskilt raamatu “Burn This Book” kohta ja olin üsna veendunud, et seda on mul vaja. Natuke aega hiljem, olles nädalpäevi üritanud eemal hoida ühest teatavast “Barnes and Noble” poest, astusin ma ikkagi sinna sisse. Üks esimesi raamatuid, mis ma näen seal .. on jah seesama. Ainus eksemplar riiulis. Viisin siis vaeslapse koju. Koos ühe hariliku reisiraamatuga “Dear American Airlines”, mille lugemiseni ma jõudnud pole ja võibolla ei jõuagi niipea.

Lugu läheb edasi mu merehädas olemisega. Kolm päeva saarel mööda saates õnnestus mul leida õudsete naiste kirjutatud õudsete naistekate vahelt punane raamat “Fahrenheit 451”, mis räägib kohe alguses raamatute põletamisest. Või üldse, on kohe raamatute põletamise raamat. Ma pean ütlema, et mul vedas oma leiuga kõvasti ja ma ei saa aru, kuidas ma seda senini lugenud polnud. Kõik, kes vanu aegu mäletavad, teavad, et vanasti oli ta meeldejääva kujundusega puna-must-valge, mingist sarjast, milles igal pool jäi pigem ette “Pariisi suur kõrv”. Mitte, et ma seda viimast ka lugenud oleks. Ta jäi ette nii nagu vanasti külas käies oli torkas ta silma Mirabilia sarja kõrval. Kohe enne Tammsaare kogutud teoseid. Kui ma meenutama hakkan, siis on ikka hirmus, kuidas siiamaani mõned raamatute nimed on pähe kulunud. Võtame näiteks “1000 autot”, “Õmblemine”, “Mata mu süda Wounded Knees”. Sellised, mida sa ei lugenud kunagi, aga mis olid riiulis alati eriti domineerivad. Sellised, mida sa vanade raamatute poes näed ja tunned kodu või maamaja kopitanud lõhna. Igaühel on oma okkad sees.

“Fahrenheit 451” oli niisiis minust kuidagi mööda hiilinud, aga mul oli väga hea meel seda lugeda. Esiteks sai mõned tunnid saaretormi kultuurselt mööda saadetud, teiseks oli see palju parem kui näiteks “Hea uus ilm”, mis võiks nagu minna samasse kategooriasse (vana, ulmeline). Kui “Hea uus ilm” tekitas mus hirmsat tülgastust, sest noh, vaadake, ma olen näiteks “Logan’s run”-i näinud ja ma olen mõnda teist filmi veel näinud, mis kindlasti on vähemalt kaudselt sealt maha pandud, aga mis siiski on targalt mõned totrused välja jätnud. Natuke vääritu on härra Huxleyle ette heita, et kuule katsu olla, kaua sa jorad, seda ju ei ole ja see on piiritundetu korduse kordus, ma saan aru küll, aastal 1931 oli saabuv 1980 ka täielik ulme, aga … aga … Niisiis, Mitu korda ma pean ütlema, et Fahrenheit ei olnud üldse halb raamat.

Raamatute põletamisest veel niipalju, et meie laiu raamatukogus, kui nii võib seda hunnikut nimetada, oli jah, neidsamu naistekaid omajagu. Nad olid antropoloogiliselt huvitavad, nende kaane peal oli kas naine, hobune või lill, nende pealkirjas oli kas naine, kirg, saladus või tuul. Muuhulgas oli seal ka Jane Austin “Uhkus ja eelarvamus”, mida ma isegi üritasin lugeda, aga selleks ajaks oli mul hoog juba maha käinud ja see tegelaste virrvarr lõi pea segi, eriti kui samal ajal mu põhilised mõtteid oli seotud koju saamisega. Olgu ära öeldud, et kõiki neid naistekaid ma ei tahtnud põletada. Põletada tahtsin ma raamatut nimega “Saladus”. Tuleb välja, et sellest on ka film. Tuleb ühtlasi välja, et mõned meie seltskonnast olid emba-kumba, kas filmi näinud või raamatut lugenud. Ma siis võtsin ta ka korra kätte. Tuleb välja, et oli hämmastav saast. Hämmastava turustamisjõuga saast muidugi, sest inimesed ostavad ja kulutavadki oma raha, et lugeda ühe sama asja ümbersõnastamist. Ma säästan teie aega ja raha. Saladus on, et kui sa midagi piisavalt tahad, siis sa saad selle. Ärge ostke midagi, kuulage parem Jimmy Cliffi - You Can Get It You Really Want-i”. Teil on hea, lugu on lustakas ja elu on hea. Igal juhul need tegelased on oma “saladuse” kummi venitanud Ron Jeremy peenise otsa, lasnud tal panna terve elu jooksul kõike, siis tõmmanud raamatulehtedele ja müüvad seda ullikestele. Ma kindlasti eksisin mingi kopeerimiskeelu vastu nüüd oma ühelauselise kokkuvõttega ja nad hakkavad kõik südamest soovima, et mul halvasti läheks. Noh, ma südamest siis soovin sama neile. Kes siis nüüd saab, ah? Ah?

Kõige masendavam oli see, et nad olid oma raamatu trükkinud selgelt mittepõlevale paberile. Hullud on tänapäeval kuradi kavalad.

Ma teen nüüd kerge pausi põlevatest raamatutest ja liigun põhja. Lugesin sel kuul kahe Soome naise raamatut. Natuke ebaõiglane on neid ühte patta panna, aga samas ega nad nii erinevad ka polnud. Vähemalt selles osas, et Soome on ikka väga masendav maa. Kui Eesti natuke veel pingutab, siis ta võib Soomeks muutuda küll. tuleb lihtsalt teha eriti kuradi depressiivseid filme, tuleb igasse korterisse saun ehitada ja teinekord mõnele litsile tolmuimejaga pähe virutada. Peale seda võib silla ka valmis teha Tallinna ja Helsingi vahel. Praegune Soome on kohe sisuliselt masendav. Eesti on selline lame wannabe masendav. Oh meil on ka raske ju, me ju oma poisid saatsime Soome ehitama, vaata kui masendav elu meil on. Et on nagu probleemid, aga mitte päriselt. Paar purjus poissi sõidavad ennast surnuks, paar noort ajavad jalgratturi Õismäe tiiki. Üritamisi on, aga sellist päris tunnet nagu ei tule. Ikka leidub mõni ilus tüdruk, mõni kena suvepäev ja kõik saab korda. Aga Soomes on polaaröö ja naised on tegelikult mehed. Pane sellele midagi vastu.

Tegelikut Riikka Pulkkineni raamat “Piir” polnud üldse nii masendav Soome poolest, oli masendav pigem nii, nagu inimsuhted ikka on masendavad. Natukese hea tahtmine ärritab paratamatult kedagi, erinevatel inimestel on erinevad soovid, erinevad tüdimused, erinevad uued meelemuutused, ihad ja lootused. “Piir” annab sellest kõigest hämmastavalt korraliku ja selge ülevaate väga erinevate inimeste silme läbi. On omajagu seksi, omajagu keerulisi inimsuhteid, omajagu raskeid olukordi. Selline raamat elust ja asjadest. Ma ei julge öelda, et ta paneb järele mõtlema ja on õpetlik. Ei seda mitte. “Paha maa” film pani ju ka pigem kinost väljudes pea ees poriloku hüppama, mitte mõtlema, et kuidas oma elu päikselisemaks teha.

Elina Hirvoneni “Et tema mäletaks sedasama” oli vähemate tegelaste, palju rohkema ühiskondlike seostega, maailmas kohal olev raamat. Olid ka keerulised suhted, võimatud olukorrad, aga kõike veidi kergemal kujul. Poeetilisemal. Just jah, poeetilisemal. Selle raamatu ainus miinus minu jaoks oli 9-11 teemaliin. Või kuidas eesti keeles lühidalt väljendada, et kahte torni enam pole. Ma ei tea, võibolla oleks pidanud varem lugema või peaks see mulle rohkem korda minema. Õigemini see läheb mulle korda, aga mitte raamatust lugedes. Kohapeal auku vaadates läheb see korda küll. Raamatust ja telekast on 9-11 meelelahutus, mille pealt lõikavad pigem alusetut kasu mitte autorid vaid edastajad.

Maailm on masendav koht. Inimesed on kõik lollid.

Viimasena tulen siis tagasi raamatute põletamise juurde. Toni Morrison on kokku pannud erinevate kirjanike esseed kirjutamisest. Tsenseeritud ühiskondades kirjutamisest, niisama kirjutamisest, soovist kirjutada, sest muidu ei saa elada, kriitilisusest ja rõõmust. Oli hästi kiire lugemine, kohati kerge, kohati sügav. Järjekordselt midagi, mida ma naudin, aga ei julge kellelegi soovitada. Võibolla ma ei tunne õigeid inimesi, kellele julgeks. Oma inimestele ei julge. Kokku oli palju erinevaid mõtteid nagu erinevate inimeste esseedes ikka. Palju huvitavaid vaatenurki kirjutamisest ja miks peaks kellelgi tekkima soov raamatuid põletada.

Üks mõte sealt, millega ma otsad kokku tõmbaks selleks korraks - kirjutajal peab alati olema oskus kõikide nurkade pealt olukorda vaadata, kõike justkui läbi elada. Vastasel juhul ei saa ta elavaks teha oma terroristist tegelase mõttelendu, vastasel juhul ei saa ta panna tuletõrjujat raamatuid põletama. Aga pidev teise poole pealt vaatamine on pagana raske, sest lõpuks sa ei tea enam, kes sa oled. Ja depressioon ja skisofreenia on viimaste uudiste põhjal sama asja erinevad küljed, päritavad pealegi.

Ärge teie siis raamatuid põletage. Ükskõik, kui halb ka poleks.