2009 Veebruar: Vana

Ostetud raamatud:
Jenny Erpenbeck - Vana laps
Silvia Truu - Pilvede kõrval toas

Loetud raamatud:
Ernest Hemingway - Üle jõe ja puude varju
Jenny Erpenbeck - Vana laps

Tuleb kohe üles tunnistada, et ma olen teinud sohki. Või siis tuleb kohe andeks anda, et ma ei suuda lugeda täpselt päeva pealt ja kirjutada samuti päeva pealt. Hemingwayga ma alustasin kohe, kui eelmine raamat läbi sai, aga siis tuli midagi vahele ja millegipärast jäi see soiku. Kuigi mul oli täpselt valmis mõeldud, kuidas Hemingway viib mind otse kirjanduse juurde ja lööb hooratta käima ja nii ma saan lugeda, lugeda, lugeda. Kiirelt käima ja siis kohe suure isuga edasi, et kõiki (ja eelkõige ennast) rõõmustada juttudega paljudest huvitavatest kirjanduslikest teostest ja veel huvitavamatest kirjanduslikest keerdkäikudest neis.

Tegelikkus oli see, et ma lugesin mõnikümmend lehekülge Hemingwayd, siis ei lugenud pea kolm nädalat sõnagi, siis ostsin “Vana lapse” ja lugesin selle läbi. Päev hiljem lugesin siis Hemingway ka lõpuni. Vot siis isa ja tütar. Algus ja lõpp. Isuärataja ja magustoit. Mõnes mõttes olid need sarnased raamatud. “Vana laps” oli muidugi palju keerulisem. Meelelahutust oli vähe, sõnadega mängimist palju, aga midagi temas ikkagi oli. Esimest korda kui mind ei häirinud kellegi analüüs teose kohta, mis oli pandud kõige lõppu. Ma mäletan, kuidas ma lugesin Camus’ “Võõrast” ja selle lõppu oli keegi sõna otses mõttes kleepinud oma diplomitöö eksistentsialismist, Camus’st ja ma ei tea millest. See oli nagu külm vesi, mis lajatati mulle ootamatult selga. Võtame terve raamatu tükkideks, ärme lase lugejal midagi mõelda, analüüsime puiselt, aga palju. Eriti rumal, et seda tehti kohe peale raamatu lõppu. See on nagu vaataks filmi treilerit kohe peale filmi. Või õigemini, mitte treilerit, vaid seda “kuidas me seda kõike tegime, kui lõbus meil kõigil oli, kuidas sellest saab imeline film ja kuidas x oli maailma parim partner ja ma thaan temaga veel filme koos teha” lõputut 25 minutilist lõiku. Tark inimene oleks selle muidugi lugemata jätnud, nagu tark inimene ei vaata ka DVD lisasid. Aga mina rumal muidugi lugesin ilusti ära kõik tähed, mis raamatusse trükitud olid. Nii et “Vana lapse” lõpus olev kirjutis ei olnud just täpselt see eelnenud kirjeldus, vaid rääkis ilusti Jennyst ja tema raamatutest. Mulle meeldis, kuidas seal kirjutati umbes nii “… iga kirjanik kirjutab vähemalt ühe raamatu oma elust, aga Jenny kirjutabki ainult ühte raamatut…”. Eks me ole kõik vaevatud lapsed.

“Üle jõe ja puude varju” pole varem eesti keeles ilmunud. Fakt, mis pani mind algusest peale mõtlema, et mis põhjusega see nii on läinud. Mul on kerged kahtlused, et asi polnud poliitikas või meelestatuses või raamatu sisus, kus vanem härra võibolla liiga noore naisega koos aega veedab. Mul on kuri kahtlus, et see lihtsalt pole nii hea raamat, et läbida nõukogudeaja klassika taset. On ju selline tase? Stiilis, et kõik need armeenia kirjanikud, keda te loete ja ei saa raamatu lõpuni aru, mis soost nad on, et nende vahele ikkagi trükiti maailmaklassikat, mis oli päriselt ka hea. Igatahes, pole varem eesti keeles ilmunud. Sest jah, mulle tundub, et tegelikult ka see polnud nii hea raamat. Kui mind üks asi häirib (võib-olla on asi tõlkes), siis see, kui ma dialoogis aru ei saa, kes räägib. Pidev järelemõtlemine, pidevad küsimärgid peas, pidev uuesti lugemine, et kes see nüüd siis oli, kes ütles need laused ja kes need teised. Kusjuures isiku tuvastamine ei olnud raske kahte lehekülge täitva dialoogi sees, see oli raske ka kolme lause juures, mida kaks inimest vahetasid. Kui ma nüüd ainult teaks, kumb ütles kaks ja kumb ühe lause.

Ma peaks tegelikult rääkima ka oma raamatute ostmise tagamaadest. Näiteks, võtame Jenny. Jenny raamat on sarjast, milles on väga ilusaid raamatuid. Seda esiteks. Teiseks, Jenny raamatu tagakaanel on VÄGA armas Jenny. Ma ei saa ainult aru, kas temast on sinna mingi noorpõlve foto pandud või ongi ta selline. Endiselt. Tema sünniaasta 1967 lubaks nagu arvata, et tegemist on mitte nii toreda plikaliku olemisega tüdrukuga. See ei ole muidugi esimene raamat, mille ma ilusa pildi või ilusa autori pärast ostan ja milles ma pettuma ei pea. Või ei pettu ma sellepärast, et mulle pilt meeldib? Kas ma söön kõike, mis mulle meeldib või meeldib mulle kõik, mida ma söön? Top 3 ilusa pildiga raamatud samast sarjast, mida ostes mul polnud aimugi, mida ma ostan: Irina Denežkina “Anna mulle! (Song for lovers)”, Silke Scheuermann “Rikkad tüdrukud”, Veronique Ovalde “Üldiselt mulle mehed meeldivad”. Vene, saksa, prantsuse hästi kirjutavad naised. Järgmine kuu ma juba aiman, mille ma ostan ja mida ma loen, aga sellest siis järgmine kord.

Ma ostsin ka Silvia Truu, aga see juhtus kätte kogemata, vanakraami poes aega veetes. Ma kõhklesin tükk aega, kas võtta terve sari “Silja, päikesekiir ja mina” raamatuid, aga siis kuidagi jäin ainult selle õnnetu õhukese juurde. Õrna pohmelliga veel õrnema kevadet lubava veebruaripäikesega võib ju endale midagi lubada 5 krooni eest. Ahelvabandus. Eks ma olen neid teisi lugenud ka ja nad on ühes kapis kõik alles, ootamas oma aega uuele ringile minna. On ikka kõik lugenud seda, kuidas väike tüdruk saab ilusaks inimeseks? Lugege. Ma tõesti pole üheski ta raamatus pettunud. Ma ei oska öelda, mis neis head on. Ehedus ja lihtsus äkki. Samuti läheb ta kokku alustatud teemaga, milleks oli “vana”.

Veebruar on lühike kuu. Mul on selline tunne, et ma unustasin midagi ära, aga las ta siis jääb.